Promfesti ajatud väärtused


Anne Prommik. Sirp. 20. juuni 2013

Nikolai Rimski-Korsakovi ooper „Tsaari mõrsja”. Muusikaline juht ja dirigent Erki Pehk, lavastaja Teet Kask, kunstnik Madis Nurms, valguskunstnik Margus Vaigur, koormeister Ramūnas Tilvikas. Kaunase Riikliku Muusikateatri koor ja orkester. 8. VI Endla teatris.

 

foto Ants Liigus

Vene klassikalise ooperi suurkuju Nikolai Rimski-Korsakovi viieteistkümnest ooperist on sünge ajaloolise sisuga „Tsaari mõrsja” (1898) Venemaal kahtlemata mängitavaim. Ka mujal maailmas on itaalia ooperile tüüpilise hullumisstseeni ning sünge lõpuga teost hakatud üha rohkem esitama. Eesti teatriloos on teada esmalavastus 1932. aastast. Viimati oli ooper Estonia laval ligi pool sajandit tagasi, kui Paul Mäe lavastust mängiti vaheldumisi eesti ja vene keeles. Tõsi, viie aasta eest näidati Pärnu ooperipäevadel Moskva Helikoni teatri „Tsaari mõrsjat” ning 2011. aasta veebruaris esitas Estonia välissolistide abil ooperi kontsertettekande, mis kuulus EBU Euroradio kultuuripealinna hooaega.

Rimski-Korsakovi ja Ilja Tjumenevi libreto Lev Mei draama ainetel paigutab ooperi sündmustiku XVI sajandi Venemaale, kus tsaar Ivan Grožnõi õukonna verine võimuvõitlus saadab surma tema väljavalitu, kaupmeheperest pärit iluduse Marfa Sobakina. Ooperi fiktiivne sündmustik pakub välja versiooni, et tsaari lemmikopritšnik Grigori Grjaznoi ihaldab kaunitari juba enne tsaari pruudiks valimist ning püüab teda rohtude abil endasse armuma panna. Grigori ei aima, et tema kavatsustest saab teada tema eelmine armastatu, röövretkelt kaasa toodud Ljubaša, kes armukadeduses vahetab armujoogi surmahaigust põhjustava leotise vastu. Saanud tsaari naiseks, hakkabki Marfa tervis hääbuma. Grjaznoi süüdistab mürgitamises Marfa endist kihlatut Lõkovi ja tapab ta tsaari käsul. Marfa mõistus läheb segi. Grigori anub andestust. Oma õudse teo tunnistab üles ka Ljubaša ning kohutava lõpu leiavad kõik neli peategelast.

Omalaadne nähtus Eesti ooperimaastikul

Festivali senise kuue lavastuse hulgas on ette kantud nii ooperirepertuaari raudvara (Bizet’ „Carmen”, Verdi „Rigoletto”) kui vähem mängitud oopereid (Verdi „Attila”) ning suisa rariteediks kvalifitseeruv Massenet’ „Thaïs”, mille eest pälviti teatriliidu aastapreemia (2010). Promfesti lavastuste vastuoluline esteetika kõnnib oma võõritavuses sageli kui õhukesel noateral. Ilu pjedestaalile tõstmise nimel eiratakse julgelt reegleid: erotiseeritud kujundid, paksud värvid, jõuline emotsionaalne laeng. Kes välja ei kannata, paneb silmad kinni. Muusikaline pool on reeglina kvaliteetne ja ka vähem õnnestunud lavastused mõjuvad alati värskendava raputusena. Üks tagatisi on kindlasti see, et Promfesti raudsele duole Erki Pehk - Madis Nurms lisandub nii literaate kui tantsu- ja draamalavastajaid. Mis saaks vaatajal olla ooperistampidest pääsemise vastu! Värske pilk liiga sageli kivistunuks ja vananenuks põlatud žanrile peaks tooma uut publikut. Võib muidugi ka juhtuda, et laval möllav avangard matab muusika enda alla. Eeskätt sõltub lavastuse saatus eelmistele Taevi konkurssidele saabunud solistide võimetest. Õigem oleks isegi öelda, et kõik saab alguse lauljast. Üle aasta toimuva Klaudia Taevi konkursi võitja auhinnaks on peale rahalise preemia võimalus teostada end oma unistuste rollis.

Esitajakeskne lavastus

Siiani on laureaatideks osutunud valdavalt Vene, Valgevene, Ukraina ja Leedu lauljad, aga üha edukamalt on esinenud ka Hiina ja Lõuna-Korea võistlejad.

Viimane võitja Andrei Savtšenko näitas seekord oma täisdramaatilist baritoni pahelise opritšniku Grigori Grjaznoi rollis. Valgevene riikliku ooperi- ja balletiteatri andekale solistile paistis partii tehniliselt jõukohane olevat. Küpseda saab vaid tema lavaline jõulisus, et rolli kätketud kurjuse kehastus veel selgemalt saali jõuaks.

Konkursil kolmanda koha saanud Läti soprani Elīna Šimkuse (end Volkmane) Marfa mõjus haldjalikuna; võiks isegi öelda, et tema lavakuju meenutas tegelast teisest Rimski-Korsakovi ooperist – Lumehelbekest. Seda muljet süvendas lauljanna kergelt ja sillerdavalt, lausa koloratuursopranlikult kõlav hääl. Madalatel nootidel, millega vene ooperiheliloojad „õnnistavad” sopraneid keskmisest ehk enamgi, jäi kandvust väheks. Seda suurem oli üllatus, kui ooperi teises pooles puhkes õide Šimkuse hääle täispalett. Täisverelist, kaunilt küpset vokaali näitas lauljanna hullumisstseenis. Selles muusikalises hiilgenumbris sündis Marfa ka naisena – seni oli temast jäänud pigem lihtsa kena marionettnukukese mulje. Marfa duett oma kihlatu Ivan Lõkoviga (Kęstutis Alčauskis) oli vokaalselt täiuslik, sisuliselt aga ei veennud – side armastajate vahel oli liiga nõrk, et tungil täis saali jõuda. Alčauskise ees seisis keeruline ülesanne Lõkovi aaria näol, mis vajab ehk veel rohkem kogemusi või tehniliste oskuste kinnistumist.

Eesti publikule juba vulgaarse-sensuaalse Carmenina tuttav Ukraina metsosopran Anželina Švatška (konkursi võitja 2005, Ukraina Rahvusooperi solist) Grigori armukese Ljubašana vallutas publiku juba oma esimese ilmumisega. (Švatškal oli muidugi ka teiste ees edumaa, sest ta on rolli enne laulnud). Peatunud lavategevuse taustal tulid esile tema lummavad piano’d ja intensiivne kantileen. Koos hämaruses vilkuvate tulukestega sai a cappella esitatud laulust ebamaises kauniduses meeldesööbiv stseen. Švatška hääles on ürgsust ja metsikut jõudu. Tema rinnaregistri kasutusviis itaalia kooli austajate ideaali ilmselt ei esinda. Ehtslaaviliku hääletüübi kiuste valdab ta meisterlikult piano’s laulmise kõrgpilotaaži, samas mõjuvad tema forte’d nii võimsalt, nagu poleks nende üle kontrolli ka lauljal endal. Švatška ei karda end muusikasse kaotada. Ja kuigi see võib tähendada intonatsioonilisi ebatäpsusi, võimaldab just selline usaldus tõelisel kunstil sündida. Üheks etenduse mõjuvaks kõrgmomendiks kujunes Ljubaša aaria „Jumal karistagu sind”, mis illustreerib naise moraalset langemist. Pimeda armukadeduse ajel on Ljubaša valmis müüma arst Jelissei Bomelile (Žanas Voronovas) oma armastust, et osta oma võistlejanna ilu hävitavat mürki. Silmapaistvate näitlejaoskustega Voronovas lõi samuti meeldejääva ja mitmekihilise rolli. Tema stabiilne ja andekas karaktertenor mängis tegelase oma madaluses ääretult eemaletõukavaks, samas inimlikult naljakaks ja haletsusväärseks.

Trupi auväärseim liige, Leedu endine kultuuriminister, Boriss Godunovi nimirolliga rahvusvaheliselt tuntuks saanud bass Vladimiras Prudnikovas pälvis vaimustatud ovatsioonid Marfa isa Vassili Sobakini aaria sisuka ja emotsionaalse esituse eest. („Ossa,” pomisesid teismelised minu kõrval siira imetlusega, kuuldes Prudnikovase madalaid noote.)

Kauni vokaaliga jäi meelde ka sopran Jomantė Šležaitė Marfa sõbranna Dunja rollis. Stabiilselt ja jõuliselt esines bass Tadas Girininkas opritšnik Maljuta Skuratovina. Dunja ema laulis sopran Nomeda Vilkanauskaitė. Kaunase ooperiteatri orkester seisis oma ülesannete kõrgusel. Avamängus küll kippusid puhkpillid maha jääma ja mõningaid apse kostis ka hiljem. Koor oli ühtlane ja stabiilne. Kostüümidega (naistel joonistatud hirvešabloonid, meestel visiirid näo ees) manifesteeris koor pigem arhetüüpe.

Näis, et lavastaja Teet Kask oli põhjalikult tegelnud üldpildi ja lavastuse dünaamilisusega. Hetkekski polnud igav, aga simultaanne tegevus kippus fookust hägustama. Lauljad pidid kohati endaga ise hakkama saama, mis tuli neil siiski päris kenasti välja.

Lavaõhustik oli õudset lõppu ette aimavalt ängistav. Hetk, kus Grigori kägistab Ljubaša raevuhoos surnuks, oli dramaatiliselt üks mõjuvamaid stseene, mida rõhutas sellele järgnenud kõrvulukustav vaikus. Läbivaks lavakujunduslikuks sümboliks oli Gruusia ikoon, mis legendi kohaselt olevat ise ilmunud, ilma et keegi oleks seda maalinud. Tsaari ilmumise leitmotiivi ajal aga tõuseb poolik nägu, rõhutades tsaari tahte ülimuslikkust ajastu kontekstis. Gigantne ikoon mängib keskset rolli ka mõjuvas lõpplahenduses.

Napp lavakujundus koosnes eri kõrgusega poodiumidest. Madis Nurmsile omaselt silmapaistvate kostüümide puhul ei saa rääkida ajastust ega stiilist, vaid kandvaks ühisjooneks olid ikonograafilised sümbolid. Koori naislauljatele olid külge monteeritud Helin Tikerpuu joonistatud hirve kujutavad šabloonid (hirv kui kristluses elupuu sümbol, budismis valgustatuse tunnistaja), meeste õlal ilutsesid irevil kihvadega koerapead (tsaari salateenistuse märk kui kurjade jõudude kehastus). Sugude vastandamist võib tõlgendada ka feministlikust vaatepunktist: tegevuse edasiviijateks on mehed, kelle hukutavad kired viivad surma nii neid endid kui ka süütud hirvesarvedega naised, kes on esitatud peamiselt tahtetute ohvrite või tühiste lobisejatena.

Etenduse tõlge ja subtiitrid (Jana Moosar) rõõmustasid nii ortograafia kui stilistiliselt ühtlase ladusa keelega. Mulle oli võõras termin „rohe”; esimesel korral pidasin seda trükiveaks. Eesti keele seletav sõnaraamat annab vasteks „rohelus” poeetilises keeles. Kas poleks arusaadavam olnud tõlkida venekeelse libreto „trava” „rohuna”, nii nagu seda ka eesti keeles alati kasutatud on?

Teet Kask on kavalehel nimetanud lavastuse kandvaid väärtusi. Eeskätt olid need kristlikul moraalil põhinevad tõekspidamised, kuigi veidi kohendatud (mitte ära himusta ligimese naist, vaid küljeluud). Huvitav oleks uurida, miks peavad lavastajad viimasel ajal oma kohuseks üha põhjalikumalt selgitada, mida nad lavastusega öelda tahavad. Umbes nagu unenägude seletaja. Või vanasõnade. Alahinda publikut üks kord ...