«Tsaari mõrsja» kui semiootiline ristsõna

Alvar Loog. Postimees. 22. august 2013

Neljapäeval nägi Tallinna publik Birgitta festivalil Pärnu PromFesti ja Kaunase Riikliku Muusikateatri koostöös valminud lavastust Nikolai Rimski-Korsakovi ooperile «Tsaari mõrsja».

Selle kaks esimest etendust olid juuni algul Pärnus, sügisest jätkab ooper lavateed Kaunase muusikateatri repertuaaris.

Eelkõige noorte lauljate konkursina tuntud PromFest on toonud alates 2003. aastast kaheaastase vahega välja ooperilavastusi eelmise lauluvõistluse võitjatega peaosades.

Lisaks järjepidevuse ning traditsiooni tekkele on selle ajaga jõudnud kinnistuda ka oma lavastuslik käekiri, mida iseloomustavateks märksõnadeks on visuaalsus, kontseptuaalsus ja provokatiivsus. Seni on värske tulemuse nimel Pärnusse lavastama kutsutud üksnes Eesti päritolu draama- ja tantsutaustaga inimesi, kel varasem ooperitegemise kogemus puudub.

«Tsaari mõrsja» (1899) seisab Rimski-Korsakovi 15 muusikadraamast koosnevas pärandis erandlikul kohal. Kui peaaegu kõigis tema ülejäänud ooperites leiab nii süžees kui muusikas meisterlikku vahendamist folkloorse vundamendiga slaavipärane muinasjutumaailm, siis ajaloolis-olustikulist realismi esindav «Tsaari mõrsja» meenutab hoopis Shakespeare’i draamasid ning itaalia romantilist ooperit.

Armastus ja surm

«Tsaari mõrsjat» läbib tume tundetoon. Sest see räägib armastusest. Ja armastus on oma psüühilistes transformatsioonides (armukadedus, paranoia, kättemaksuiha jm) teatavasti üks surma lähisugulasi. Kus on palju armastust, seal on tragöödia alati lähedal. Kus on ohtralt armastajaid, seal võtab vaikselt kuju genotsiid.

«Tsaari mõrsjas» kasvab ava­stseeni armukolmnurk kolmandaks vaatuseks kulutule kiirusel kuusnurgaks. Finaalis pole laval ühtegi võitjat, on ainult laibad ja leinajad.

Lavastaja Teet Kask, kes teinud seni teatrit peamiselt tantsija ja koreograafina, pole püüdnud materjali itaaliapärase numbriooperi struktuurist tingitud staatikat koreograafiliste trikkidega näiliseks dünaamikaks muuta.

Hoopis vastupidi: ooperit lavastama tulles oli ta koreograafi endas üldse koju jätnud. Teose tunnetuslikku tõde, kus lüürilist ilu selgelt rohkem kui dramatismi, on Kask püüdnud laval tõlkida eelkõige skulptuursete misanstseenide keelde (naiskoori nooremate ja siresäärsemate liikmete catwalk), jättes fookuse muusikale ja solisti­dele.

Kui Rimski-Korsakov tõlgendab oma muusikas seda tragöödiat peamiselt läbi lüüriku perspektiivi, siis Kask esineb kavalehele trükitud saatetekstis pigem eetikuna. Ooperi dramatismi rõhutas lavastusliku režii asemel hoopis Margus Vaiguri valguskujundus. Tavapäraseid dekoratsioone asendasid laval poodiumid.

Visuaalse üldpildi järgi on PromFesti «Tsaari mõrsja» mitte koreograafi, vaid moekunstniku lavastatud ooper. Kunstnik Madis Nurms, kes on PromFesti kuuest ooperilavastusest teinud seda tööd viimase nelja puhul, pole oma fantaasiat taas kord koduarestis pidanud. Kuid kuna tal näib olevat rohkelt ideid, on need vabadusse pääsedes justkui puuris hoitud metsloomadena igaüks eri suunas minema sööstnud.



Catwalk moeshow’l

Laval võib seetõttu näha täiesti ühismõõdututest kronotoopidest pärit kostüüme (arhailisus ja futurism koos ning kordamööda, sekka päris tavalist tänapäeva moodi), mis ei suutnud vähemalt minu silmis tervikuna seetõttu suhestuda mõttekalt väljendusjõulisel moel ooperi sõnalise ja muusikalise dramaturgiaga.

Lavastuse tähendusväli oli visuaalselt põnev ja mõjuv, kuid kõigis oma osades – ning iseäranis kogutervikus – kõike muud kui kergesti ja lõpuni mõistetav. Kask ja Nurms olid koostanud vaatajale semiootilise ristsõna (läbiv põdra kujund, hiigelikoonid jm), mille mitmed ruudud jäid minust täitmata.

Kuid need ei hakanud mind häirima, sest lavastuskeele sümbolism polnud pealetükkiv. Lavastusmeeskond ei räägi näilisest visuaalsest ülelaetusest hoolimata originaaldramaturgiale vahele, mingist ülekarjumisest rääkimata.

Kaunase Riikliku Muusikateatri väikesekoosseisuline orkester kõlas Erki Pehki juhatusel tundlikult ja täpselt, ent Pirita kloostri saali jaoks ehk isegi natuke ülemäära kammerlikult. Nooruslikus solistide ansamblis pakkus pisut paradoksaalsel moel suurima elamuse selle kõige vanem liige: Leedu bass Vladimiras Prudnikovas Vassili Sobakini rollis.

Peaosades tegid ilusa partii kahe aasta eest PromFesti konkursi võitnud Valgevene bariton Andrei Savtšenko (Grigori Grjaznoi) ning samal võistlusel kolmanda koha saanud Läti sopran Elīna Šimkus (Marfa), neile sekundeerisid meeldejäävalt Ukraina mezzo Anželina Švatška (Ljubaša) ja Leedu tenor Žanas Voronovas (Bomel).