Kaasaegne ooperielamus suvises Pärnus


Kaarel Kärner. Müürileht. Juuni 2013


6.–12. juunini leiab aset viies PromFest ehk Pärnu Rahvusvaheline Ooperimuusika Festival. Alates 2005. aastast toimuv ja Klaudia Taevi nimelisest noorte ooperilauljate konkursist võrsunud festivali võib nimetada kahtluseta üheks Eesti ooperielu tähtsündmuseks. PromFesti peamiseks tõmbenumbriks on põnevad ooperietendused, mida kutsutakse tavapäraselt lavastama isikud, kes pole ooperimaailmaga otseselt seotud. Seekord etendub Nikolai Rimski-Korsakovi „Tsaari mõrsja”, lavastajaks koreograaf-lavastaja Teet Kask, naispeaosas Elīna Šimkus.

Vastab Teet Kask

Oled töötanud balletiartistina üpris erinevates keskkondades – Eestis, Rootsis, Norras. Kuidas erinevad suhtumine ja hoiakud töösse ning lähenemine balletile neis riikides?

Eesti balletikeskkond on mõjutatud tugevalt Nõukogude Venemaa balletist, mis omakorda lähtub tsaariaegsest teatrist. Võib öelda, et omal ajal omandatu on üks kõige rohkem läbitestitud tehnika, hästi ajale vastu pidanud. See on võti, mis on avanud mulle uksed teistes keskkondades. Praeguses Eestis peab kahjuks tõdema, et on puudu professionaalsusest.

Eestis sain koolituse ja töötasin rahvusooperis kolm hooaega, seejärel siirdusin Rootsi Kuninglikku Ooperisse, kus oli minu jaoks suurimaks avastuseks modernne ja kaasaegne tants, mis olid toona kodumaal keelatud. Stockholmis pidin neid õppima käigu pealt. See oli õpetlik periood. Sealne töödistsipliin oli tugevam ja fokusseeritum, kuivõrd konkurents oli suurem. Olin esimene Eesti tantsija, kes viibis Rootsis ametlikult terve hooaja. Pärast Rootsit läksin Norrasse. Kui Rootsi kultuuris on rohkem arrogantsi, siis norralased on lihtsamad ja maadligi. Samas oli seal veelgi rohkem kaasaegse balleti praktiseerimise võimalust. Neil oli suurepärane repertuaar, tundsin end kui paradiisis. Algul mind Oslo ei inspireerinud, arvasin, et aasta järel lahkun, kuid tegelikkuses töötasin seal 15 hooaega. Lavastajad hakkasid minu peale etendusi lavastama. Areng oli meeletult intensiivne ja sain töötada elavate gurude Jiří Kyliáni ja Mats Ekiga. Norras pakuti mulle pärast kahte hooaega tähtajatut lepingut. Sealne suhtumine oli meeldiv. Kui Rootsis oli ühiskond üpris kinnine ja tippu jõudmiseks pidid olema kas rootslane või rootslasega abielus, siis Norras austati töökust ja professionaalsust.

Kuidas said pakkumise ooperit lavastada?

Võib tunduda üllatav, et balletitantsijale-koreograafile tehakse säärane pakkumine. Siin ei ole tegelikult midagi kummalist. Olen ooperist läbi imbunud. Jooksin juba lapsena ooperimajades ringi ja mulle on alati meeldinud ooperit vaatamas käia. Balletikooli ajal meeldis Hendrik Krummi ja Tiit Kuusikut kuulata. Norra Rahvusooperis töötades käisin „Rigolettot” neli korda järjest vaatamas. See oli minu jaoks täielik kunstiline valgustus. Lisaks võin lõputult Maria Callast kuulata. Tšaikovski kirjutas ju nii oopereid kui ballette. Minus on tekkinud arusaam sellest, mis lavakunst üldse on. Mõistan seda kuldset selgroogu, et mis laval toimib ja mis mitte. Tants, laul ja näitlemine on vaid osa valikutest selles registris, mida laval elama panna. Kõik sõltub teosest. Tegelikult ei ole vahet, kas tegu on draama, ooperi või balletiga. Küsimus on selles, kas tekib äratundmine, kas ma mõistan seda.

Kuidas mõtestad enda jaoks lahti alustekste, kuidas suhestud nendega?

Kui räägime „Tsaari mõrsjast”, siis esiteks on Rimski-Korsakov geniaalne helilooja, kelle arusaamu komponeerimisest ja orkestreerimisest järgitakse siiani. „Tsaari mõrsja” teema on niivõrd inimlik, inimesekeskne ja püsiväärtusi puudutav. Ta kirjutas selle 19. sajandil, ooperi tegevus leiab aset 16. sajandil, juba toona leidis ta, et püsiväärtused ei ole muutunud. Ta suutis kätkeda selle nii ilusti oma muusikasse. Lisaks järgib libreto väga täpselt ajalugu. Rimski-Korsakovi teadmised ajaloost on hämmastavad… Kui väärtuste mõistmised on ühised, siis pole suhestumine keeruline, on pigem tugev huvi, kuidas leida vahendeid, et see kõik laval toimiks ja edasi kanduks. Mul tekkis kohene äratundmine. Mida rohkem teosesse süvenesin, seda rohkem see ennast avas, ja sain aru, kui põhjalikult on Rimski-Korsakov selle teose läbi seedinud. Ta on sisuliselt keetnud vee nii ära, et alles on jäänud oivaline sool.

Kui tuttav oled varasemate PromFesti lavastustega?

Olen ikka oma uudishimu rahuldanud. Selline julge lähenemine, eriti visuaalselt, on mind väga inspireerinud. See formaat võimaldab pakkuda kaasaegsele publikule kaasaegset ooperielamust. Eks need ooperid kirjutatigi omal ajal toonase kaasaegse publiku jaoks ja leian, et on mõistlik nüüdisaegsele publikule klassikud mõistetavaks teha. PromFesti formaat sobib mulle väga hästi. Väheste võimalustega saab teha suuri asju. Olen ise väga analüüsiv ja otsiv, et lahendada keerulisi asju lihtsate vahenditega, aga selleks peab kõik labürindid läbi käima ja kõvasti vett keetma, et see sool sinna jääks. Tegelikult annabki PromFest sellise raami. See on sündinud praktilistel põhjustel. Ooperitegemine on hull ettevõtmine ja nõuab korralikke ressursse. Muidugi on primaarne inimressurss. PromFesti erakordsus seisnebki selles, et ta investeerib inimeste unikaalsusesse. Pakub väärtusi, mida igalt poolt ei saa – kunstitegemist kunsti enese pärast. See on progresseeruva kunstniku jaoks oluline.

Mainisid kaasaegse ooperielamuse pakkumist. Kas toote loo tänapäevasemasse konteksti?

Jah, algse libreto kohaselt leiab lugu aset aastal 1572, Ivan Julma ajal. Kui ma seda lugu läbi töötama hakkasin ja muusikat üle kuulasin, siis see mõjus nii värskelt. Leidsin, et ei ole ilmtingimata vaja seda aega taastada, tuua raskeid bojaarihõlste lavale, vaid pigem näha, mida Rimski-Korsakov on ridade vahele kätkenud. Nootides ja sõnades näeme jäämäe tippu, aga mind huvitas see, mis vee all on. Ma sain kohe aru, et ta on mu mõtte- ja vaimukaaslane, tema koodid on mulle mõistetavad. Leidsin teosesse kätketud väärtused üles. Seejärel pidi selgeks tegema, kuidas tuua need välja nii, et nad teatri raamistikus toimiksid. Plaanime tekitada laval sellise pseudoaja, mida reaalsuses ei eksisteeri, mida ei saa määratleda. Samas jätame lava üpris tühjaks, et inimesekesksust ja inimtraagikat välja tuua. See eeldab lauljatelt täielikku ausust ja kompromissitut fokusseeritust. Karakterid ja tegevus jäävad muidugi samaks. Esimene prooviperiood on tõestanud, et oleme õigel teel. Sai palju nalja, aga valasime ka ohtralt higi. Võiks öelda, et ideaalne tööprotsess, puhas nauding.

Kui palju jääb vastutust lauljate-näitlejate õlgadele ja ruumi panustada ning oma nägemust sisse tuua?

Praktika näitab, et ilma usalduseta ma lavastust ei tee. Siin oli usaldus esimesest hetkest tunda. Ainult nii on võimalik saavutada midagi, mida kutsume teatri maagiaks. Esimese nädala põhjal võib öelda, et saavutasime usalduse tasandi, mis on hea loomingu tekke eelduseks. Lauljad avanesid ja pakkusid ka ise nii mõndagi välja. Mulle meeldib enne prooviperioodi lihtsalt minna ja vaadata inimesi, jälgida nende välimust, käitumist, liikumist – neid tundma õppida. Tahan arvestada nende dünaamikaga ja leida, kuidas see võiks rolliga haakuda. Isiklikku lähenemist pean väga oluliseks ja see oli suurepärane, millist loovust inimesed näitasid oma rollide otsimise juures. Väga inspireeriv! Kindlasti on koostegemine minu jaoks üks oluline aspekt. Ma ise olin laval üle 20 aasta. Tean, mis sünnib diktaatorliku raamistiku ja pidevaks arenguks võimelise raamistiku puhul. Ma eelistaksin alati teist, see on palju võimsam, palju ausam.

Vastab Elīna Šimkus

„Tsaari mõrsja” naispeaosa laulab eelmise Klaudia Taevi konkursi võitja Elīna Šimkus Lätist, kes pajatas oma karakterist Marfast.

Mida sa arvad võimalusest laulda peaosa „Tsaari mõrsjas”?

Sain selle rolli koos konkursivõiduga. Olen selle üle väga õnnelik. Paljudel võistlustel on rahalised auhinnad, kuid puudub võimalus võistlusjärgselt ooperirollis üles astuda. Esinemisvõimalus on noortele lauljatele isegi olulisem kui raha. Loodan, et see inspireerib teisigi noori lauljaid sellest võistlusest osa võtma.

Kuidas kirjeldaksid oma karakterit Marfat? Milline on tema lugu, kuidas see sinuga seostub?

Töötan selle rolli kallal väga intensiivselt, ei möödu päevagi Marfale mõtlemata. Proovin leida erilisi nüansse, et tuua vaatajani tema motiive, käitumist. Ta on suure tragöödia ohver. Marfa maksab kõrget hinda ilu ja ihaldusobjektiks olemise eest, teda mürgitatakse ja ta hullub. Tundub, nagu ta oleks pidevalt valel ajal vales kohas ja ta ei saa teha midagi, et oma õnnetusest pääseda. Teisalt aitab kujutelmades elamine teda õnnelikuna hoida, see on paraku ainukeseks lohutuseks. Leian, et Marfa karakter on emotsionaalselt ammendamatu nagu kõik rollid, keda mul on seni mängida õnnestunud. Tahan, et ta oleks laval ehe ja elus. Ma ei taha teda lihtsalt mängida, vaid kogeda. Laval olengi Marfa ja ma ei kavatse end säästa, isegi kui see võib mulle mõne päeva jooksul pärast esitust ikka veel rusuvalt mõjuda. Naudin seda protsessi niivõrd, et ei soovi sellest ühtki hetke kaotada.