Loor jäi kerkimata

Ott Karulin. overthetheater.blogspot.com. 29.mai 2009.

On üks salaühing, kuhu mind ka mitmeid katseid hiljem lihtsalt vastu ei võeta – see on ooperist arusaajate rahuolev kollektiiv. Parandamatu etenduskunstimaailma elanikuna ei suuda ma end lihtsalt veenda, et muusika ilu ja selle esituse täiuslikkus on piisavaks kompensatsiooniks tühjadele misanstseenidele, auklikule dramaturgiale ja olematutele rollidele. Minu teater hierarhiaid ei tunnista. Nii piidlengi lõpueesriide järel pikalt aplodeerivat publikut väikese kadedusega hinges, käies nähtud lavastuse peas veelkord läbi, lootes ovatsioonidele põhjendusi leida. Ei midagi.

“Thaïsi” libretto pole just väga paljusõnaline (kas üldse mõnel ooperil on) ja eeldab seetõttu lauljatelt kopsakat näitlejameisterlikkust, et päästa vaatajale näidatava loo kulg skemaatilisusest ja lihtsustusest. Tähelepaneliku jälgijana tahan ma teada, millal kurtisaani “päästma” läinud munk mõistab oma motiivide lihalikkust, miks Veenuse kummardaja nii kiirelt kristliku armastuse omaks võtab (ja millal naiselik edevus sisemise tõega asendub) ning kuivõrd on ta teadlik munga tegelikest tunnetest. Mai Murdmaa lavastuses ja noorte solistide esituses ei suutnud see vastandsuunaliste äratundmiste lugu mind riivatagi, jättes kannatamatult kasutust ootava kaasaelamise sama targalt ühelt jalat teisele keksima.Veronika Dzhiojeva murdis läbimõtlematutest (eks me kõik reageeri külaliste saabumisele vanniskäiguga) ja tühjadest misanstseenidest (nähtud etendus oli ka tehniliselt väga halb, mistõttu sopranil ei jäänudki kuulsa viiolisoolo ajal muud teha, kui vapralt tühjal laval uut stseeni oodata, sest lavapildi vahetus jäi olemata) tänu mõtestatud laulmisele püstipäiselt läbi. Ilja Siltšukovi kohta seda kuidagi väita ei saa, sest tema lavakuju oli ülemängitud (põhižestid – kukun põlvili vasakule küljele, toetan käe maha, haaran teisega südamest ning upitan ta siis taeva poole jms – olid kenasti galeriisse seatud) ning pealegi ei kostunud ta Vene Teatri etendusel ka orkestrist piisavalt üle, et ka rõdul kuuldav oleks.

Kunstnik Madis Nurmsi nimi tuleb siiski kõrva taha panna. On näha, et ideid ja kontseptsioone ning materjalitundmistki tal jätkub, kuid hetkel on tööd veel liiga vähe teha saadud, mistõttu antud lavastuses oli liiga palju ideid kokku pandud. Iseenesest on kõikjale mahajäävad jäsemed huvitav raamistik, kuid peale mitmekäelise lohutava peegli ei löönud nad tähendusväljal uusi tulukesi põlema. Lisaks ei lasknud Margus Vaiguri paksudes toonides ja ebaviisakalt kiiresti vahetuv valguskujundus lavakonstruktsioonidel atmosfääre looma hakata ja nii paelusid enim hoopis stseenid, kus peaaegu tühjal laval vaid solistipaar. Neil hetkedel sai ka munk vaid kurtisaanile ja Massenet’ muusikale pühenduda ning liialdused jäid lonkamata.