Mai Murdmaa ideaalteater koosneb mõttekaaslastest

Mariann Joonas. Postimees Online. 2. oktoober 2008.

Massenet’ ooperi «Thais» lavastaja toolis istub käesoleva aasta märtsis oma 70. sünnipäeva tähistanud ning nii meil kui mujal kuulsust kogunud lavastaja, stsenarist, ballettmeister ja baleriin Mai-Ester Murdmaa.

Teekonnast ooperi juurde
« «Thaisi» lavastamine oli üsna ootamatu ettepanek. Aga miks mitte, sest igasugune tantsuline lavastus on ju muusika interpreteerimine – selle nurga alt on ooper ja ballett üsna lähedased,» arvab Murdmaa ja lisab, et «Thaisi» temaatika pole talle võõras. «Tubina «Joanna Tentata» on ju tegelikult sama. Kaks poolust, üks on kurtisaan ja teine askeet, ühe maailm on väga sensuaalne ja teisel niisugune äärmuslikult vaimne,» nendib ta.

Aastatel 1974-2001 Estonia peaballettmeistrina töötanud Murdmaa jutustab, et on ooperi lavastamise peale mõelnud varemgi: «Kunagi tahtsin teha «Orpheus ja Eurydiket», aga parasjagu polnud teatrit, kes oleks sellest huvitatud. Tegelikult on ka oratooriumi-laadsed vormid, nagu Orffi «Carmina Burana» ja «Catulli Carmina» ning Tormise «Eesti ballaadid» ooperilähedased.» 

«Kahtlemata on ooperi lavastus koreograafi käe all hoopis teistsugune. Mängu tulevad mulle omane dünaamika ja osaliselt ka tantsuline pool. Kuid kasutan siiski ainult kolme tantsijat,» kergitab Mai lavastusplaanidelt katet. «Ei ole sugugi lihtne ülesanne, eriti mitte nii lühikese ajaga, nagu seda on üks kuu, kogu plaani paika panna. Loodan, et ideed langesid nii kunstniku kui dirigendiga kokku. Vähemalt Erkiga (Erki Pehk, muusikaline juht - toim) leidsime selgelt ühise keele,» jutustab Mai.

Teemakäsitlusest 
Kuidas «Thais» täpsemalt välja nägema hakkab, on Mai sõnul veel vara öelda. Veebruaris-märtsis on kõigest selgem pilt. Siis võiks juba ette ennustada, kuidas etendus välja kukub. «Ooper sõltub lavakujundusest, minu jaoks on visuaalne pilt väga oluline. Näiteks Tüüri «Wallenberg» vaevalt et oleks ilma kujunduseta nii suurt edu saavutanud,» mõtiskleb Murdmaa.

«Kunstnik ja lavastaja peavad leidma ühiste stiili, kujundus peab lavastajat rahuldama,» ütleb Mai, kes intervjuu tegemise hetkel ei ole veel lavakujunduse visandeid näinud. «Ideed olid meil Madisega (Madis Nurms, kunstnik - toim.) igatahes sarnased ja kui kõik niimoodi õnnestub, tuleb väga huvitav lavastus. Näiteks koor oleks üks dekoratsiooni osa. Aga mingit üldist ülevaadet ei saa veel teha, töö käigus kõik muutub.»

Murdmaa lähtub lavastamisel iseendast ning ideid otseselt mujalt ei ammuta. «Olen video vahendusel küll tutvunud ühe prantsuse «Thaisi» lavastusega. Oli püütud kaasaegselt lahendada, aga kukkus siiski välja üsna traditsiooniliselt. Ajalooline taust jäi pealiskaudseks ja ma arvan, et ei olnud eriti sügavuti mindud. Teistmoodi tuleb meie lavastus kindlasti,» arutles Mai ja lisas, et just teemasse sukeldudes leiab selle õige iva – tugevate karakterite äärmuslike ideede ja ellusuhtumiste kokkupõrge ning sellest tingitud maailmavaadete muutumine.

Lavastajatest ja etendustest
Mida jälgib Mai üldiselt teiste lavastuste juures? «Erinevaid asju. Meil on palju andekaid lavastajaid. Draamateatris igal lavastajal on mõned tippteosed ja neid ma olen püüdnud enamasti vaadata. Viimati meeldis väga Jalaka «Meestelaulud». Meelsasti käin Von Krahli teatris, minule kõige lähedasem. Aga muidugi parimad Nüganeni lavastused olen kõik läbi vaadanud, niivõrd suur meister,» ei ole Mai kiidusõnadega kitsi.

Olles ise lavastanud nii Eestis, kui ka mujal maailmas, tõdeb ta, kohal ei ole erilist vahet – peaasi, et tantsijad oleksid professionaalid. «Muidugi Venemaal on natuke raskem, kuna neil on klassikaline koolitus tugevam ja seda murda on ehk veidi keerulisem. Aga tantsijad tulevad lavastajale järgi, kui nad tunnetavad kunstilist tõde,» sõnab Mai, kelle oskust erinevate stiilidega ümber käia ja neid segada on kiidetud lausa taevani.

Kas on midagi, mida Murdmaa lavastamisel väldib? «Raske öelda. Kindlasti püüan hoiduda liigsest kirjanduslikkusest. Primaarne on tantsukeel, sümboolika ja üldistus. Aga ei ole nii lihtne mängida puhaste kujunditega. Kui on kirjanduslikul teosel põhinev etendus, on keeruline temast vormida iseseisvat kunstiteost. Ja veel nii, et oleks ka publikule arusaadav.»

«Romeo ja Julia» oli selles mõttes kindlasti kõige raskem. Ma ei ole kindel, kas olengi suutnud seda päriselt lahendada. Aga võib-olla hästi õnnestus «Kuritöö ja karistus». Kuigi see oli loodud ainult epiloogi põhjal, oli ta selgelt Dostojevski. Põhiteema jäi samaks, mis tema teosel. Muidugi aitas kaasa ka Pärdi muusika. Kui jälgid seda, siis eemaldud literatuurist nagu iseenesest,» meenutab Mai.

Tantsijatest ja teatrist
Mai on koolitanud terve hulga tugevaid tantsijaid. Kes on neist tema jaoks eredamad? «Teatud perioodidel tegeled teatud tantsijatega, vastavalt sellele valid ka repertuaari. Ma ei oskagi valida, siis peaks välja tooma terve perioodi. Hea koostöö on olnud näiteks Tiit Härmi, Kaie Kõrbi ja Juta Lehistega,» mõtiskleb ta.

Inglismaa Rahvusballeti tantsija Toomas Edur on öelnud, et Mail on haruldane kehakeel, millist leidub maailmas harva. Et kõik kopeerivad üksteist, aga Mai on ainulaadne. Kuidas Mai ise oma ainulaadsust tunnetab? «Tantsu keel ja kujundid silme ees tekivad minust endast. Edasi leian lihtsalt oma tunnetustele ja kujunditele vastava keelelise väljenduse. Ma ei kombineeri erinevaid liigutusi, mida koreograafid just sagedasti teevad, vaid loon ise oma keele ja ei allu päris ühelegi koolkonnale. Lihtsalt tants on niisugune, nagu ta minu seest tuleb,» jutustab Mai.

2001. aastal kajastati Murdmaa lahkumist Estoniast, kui üht väga valulikku protsessi. Mis tundeid tekitab see täna? «Tänane Estonia on niivõrd erinev sellest mida mina tegin. Pean ütlema, et olen suhteliselt ükskõikne. Minu õnn on see, et tööd jätkus. Kui oleksin niisama istuma jäänud, läinus see keerulisemalt. Aga praegu ei tunne küll enam mitte midagi… See kõik on juba möödas.»

Uutest projektidest ja unistustest
Mai Murdmaa ei ole naine, kes tegeleks korraga vaid ühe asjaga. «Thaisi» kõrvalt on soolas veel sünteesvormina lavastatav «Surma tants» peaosas Kaie Kõrbiga ning «Carmina Burana», mis esietendub 1. novembril Venemaal. «Alles küpsevaid plaane on ka, aga neist on vara rääkida. Ei tea ju, kuidas asjad lähevad ja kas jätkub jõudugi,» muutub Mai mõtlikuks.

Kas on mõni etendus, mida Murdmaa on alati soovinud lavastada kuid ei ole veel õnnestunud? «Pidime tegema Helena Tulvega «Hundi mõrsjat», aga kumbki teater ei olnud huvitatud. Seda ei saa ju mujal välja tuua, kuna teema on täiesti eestilik. Arvan, et just Tulve oleks väga sobiv helilooja, kuna käsitletakse naislooja olemust ja probleeme. Veidi selline filosoofiliste mõjutustega lugu. Seda ei saa teha 3-4 tegelasega vaid peab olema täistrupp ja väga suured massistseenid, seetõttu vajame selja taha teatrit.

Kui Mail oleks võimalus kokku panna oma ideaalteater, siis kuuluksid sinna mõttekaaslased. «Just praegu nägin Soomes üht balleti, kus 16 inimest hingasid füüsilisel ja emotsionaalselt ühes võtmes. Minu ideaalteater oleks see, kui on 12 inimest, kes on võrdse professionaalse tasemega ning kasvatatud ühes stiilis. 

Pean ütlema, et mõningate solistidega on mul olnud ideaalilähedane koostöö, näiteks Toomas Eduri ja Age Oksaga aga ka Kaie Kõrbiga. Estonia solistidega samuti. Tegelikult ongi suurte teatrite probleem see, et nad panevad sind raamidesse. Kui aga seda eirad, siis on kõik korras. Tavaliselt tulevad solistid järgi, probleem ongi just ülejäänud trupis, kes tavaliselt raamidest ei välju. Seepärast ei saagi ideaalteatrit suures ooperiteatris teha.