“Purk moosi teeb tuju hääks“ - int. Erki Pehkiga

Kristjan Arunurm. Kodutohter. aprill 2009.

Erki Pehk on Rahvusooper Estonia dirigent, kuid sellest ei ole talle talle küll: veel on tarvis vedada ooperimuusika-festivali ja enda kokkukutsutud projektorkestrit. Kust selline elaan?

Meie kokkusaamispäeval – kummaline küll – on ooperimuusikafestivali ette valmistaval Pehkil kalender tühjavõitu, kuna tegelikult pidanuks tal sel ajal üks välissõit toimuma, mis ootamatult ära jäi. Vahel näib saatus justkui nimme mängivat kiirustaja teele sunnitud puhkuse, et meelehull saaks kohvikusohval puuviljateed rüübates lõpuks mõnuga röötsakile lasta. Enne peatselt saabuvat järjekordset enesehävituslikku, ent ometi ka jõudu andvat amokijooksu…

“Mmm… puuviljatee värsketest puuviljadest,” õhkab jõudehetkel dirigent. “Seda on hakatud hiljuti tegema, aga ma pole seda mujal näinud kui siin, “Kaheksas”. Erakordselt hea ja tervislik, samas ka toitev.”

Suurelt ette võetud


Erki ütleb, et tema elukorraldus on jaotatud põhiliselt kaheks: üks on juba viieteistkümnendat hooaega vältav riigitöö Estonias ja teise osa moodustavad need asjad, mida ise korraldab. “Eks need on aeg-ajalt ka vastuollu läinud, see on paratamatu. Aga õnneks on kõigest aru saadud – ega ma ei paku meelega riigitööle konkurentsi, vaid pigem püüan seda täiendada. Ma isegi ei oska öelda, kas mu karjäär teatris on selle tõttu ka kannatanud...”

Aga Pehk ei lase end neil mõtetel pikemalt painata, vaid jätkab õhinal käimasoleva kirjeldamisega: “Ooperimuusika Festival ongi võib-olla see, mille järgi tulevikus Eestit hakatakse teadma.”

PromFesti ehk Pärnu Rahvusvaheline Ooperimuusika Festivali aluseks on rahvusvaheline ooperilauljate konkurss, mis leidis esimest korda aset aastal 1996. Aastast 2001 on see toimunud iga kahe aasta tagant, sellest ajast on meeskonnas ka Erki Pehk. Kui algul osalelesid Toomas Kuteri eestvõttel oma kuulsa lauluõpetaja Klaudia Taevi auks konkursil vaid peamiselt Eesti lauljad, siis nüüdseks on see aasta-aastalt kosudes saavutanud rahvusvaheliselt päris tõsiseltvõetavad mõõtmed.

“Algas see nii, et Toomas kutsus mind mu äsjaloodud XXI Sajandi Orkestriga lõpuvooru tegema. Mul aga tekkis soov ise protsessi korraldamises osaleda, kuna juba sel ajal valutasin südant Eesti ooperilauljate tuleviku pärast – tase ei olnud päris hea ning soovisin konkursi rahvusvaheliseks muutmisega kaasa aidata olukorra parandamisele. Ma ei teadnud siis, kuidas see toimima hakkab, aga mõtlesin, et Eesti lauljad vähemalt kohtuvad siin oma välismaa kolleegidega – ei pea raha kulutama, et mujale sõita. Noh, et tekiks vastastikune huvi ja heas mõttes teistsugune konkurents.”

Tõepoolest, nüüd tulevad Pärnusse andekad noored lauljad kõikjalt: Venemaalt, Argentiinast, USA-st, Austraaliast, Malaisiast, Koreast, Jaapanist, Hiinast… Kuidas see võimalik on. “Tuleb iga päev selle nimel tegutseda,” muigab Pehk, nagu oleks see kõik mängeldes ja poolkogemata saavutatud. “Kui 2001 oli meil esindatud üheksa lähiriiki kokku vaid 19 lauljaga, siis nüüd on sõel tihedam, viimasel konkursil osales 85 lauljat 21 riigist. Need 30, kes valitakse Pärnusse kohale sõitma, peaksid rahvusvahelisel pinnal saama tööd küll, rääkimata neist, kes preemiad võidavad,” on Pehk veendunud. „Igaüks, kes Pärnust tagasi koju sõidab, on parim reklaam konkursile. Seega peab see hästi tehtud olema!”

Raske pähkel


Iga paarituarvulise aasta kevadel toob PromFest koos Pärnu teatriga Endla välja originaal-ooperiproduktsiooni. 2003. aastal nägi esimese pääsukesena ilmavalgust Linnar Priimäe lavastatud Giuseppe Verdi “Rigoletto”, 2005. jõudis lavalaudadele Anon Rubinšteini “Deemon”, mis jäi Mati Undi viimaseks lavastuseks, ning 2007. valmis Marko Matvere käe all Georges Bizet’ “Carmen”. Mai Murdmaa lavastatav Jules Massenet’ “Thais” esietendub Endla teatris 22. mail 2009.

PromFesti ooperilavastused muudab eriliseks see, et iga lavastuse peaosades on eelmise Klaudia Taevi nimelise konkursi parimad ja võitja saab lisaks rahalisele preemiale võimaluse nimetada oma unelmate roll mistahes ooperis. Seega: juba kahe aasta pärast jõuab Endla lavale ooper, milles on endale osa välja valinud tänavune konkursi võitja või tema hõivatusel – nagu viimatise laureaadi puhul juhtus – teiseks hinnatud laulja. Seekordse festivalitüki “Thais” nimiosas on niisiis eelmisel konkursil pärjatud Venemaa sopran Veronika Dzhiojeva.

“Võimalik, et see materjal ei satu iialgi tema koduteatrite – Novosibirski või isegi Peterburi Maria Teatri – kavva, kuna tegu on äärmiselt raske teosega,” tõdeb Erki. Nimelt, Massenet kirjutas Thaisi rolli Ameerika silmapaistvalt võimekale sopranile Sybil Sandersonile ja sest ajast on see ooperimaailmas tuntud kui imekaunis ja ometi väga nõudlik roll. Nimetatud põhjusel ongi seda ooperit lavadele toodud haruharva. Vaatamata vähemängitavusele on teisest vaatusest kuulsaks saanud “Meditatsioon” ülilummava viiulisoologa.

Asjaolude kokkulangevus oli aga sedakorda erakordselt soodne: Dzhiojevale on roll võimetekohane ja laulja on ka sobivas eas – paarikümne aasta pärast ei oleks võluva noore kurtisaani mängimine enam mõeldav. Kokkulangevus ka ses mõttes, et iga tükki kõikjal mängida ei saakski – näiteks Wagneri Brünhilde (et siis Brünhilde pole ooperi nimetus vaid rollinimi, seega järsku peaks kasutama mõnda Wagneri ooperi nime või lisama: Wagneri Brünhilde hääl või roll...) Pärnu Endla saali kõlama ei mahuks. Muide, oma lemmiku, Wagneri ettekannete nõudlikkusele näeb Pehk lahendust Estoniast üle tee kõrguvas Solarise kultuurikeskuses.

“Thaisi” pärast on aga Pehk elevil: “Seda ooperit on mängitud valdavalt prantsuskeelsetes riikides, kus ollakse vabameelsemad, küll aga ei ole kunagi ette kantud Lätis, Leedus ega Venemaal – kindlasti on tegu selle regiooni esmaesitlusega!” 
Ja mängitakse vaid viis korda: neli Endlas ja üks kord Tallinnas Vene Teatris. Riigiteatris hoitakse kunstilistel kaalutlustel pikalt mängukavas teinekord ka miinustes lavastusi, eraprojektide puhul see kahjuks võimalik ei ole – olgu need kui briljantsed tahes. Kuigi, suure tõenäosusega seisavad “Thaisiga” ees külalisetendused näiteks Valgevenes ja Leedus. “2011 loodame kontsertettekandega ka Rootsi minna,” unistab projekti juht Pehk suurelt.

Eri leeride ühendaja


Sümfooniate juhatamise võimaluste puudumisest Erki vaim hinge ei heidaks, tema eriline armastus on teater. 
Erki arvab, et tänapäeva publik ei suuda alati vastu võtta ooperit sellises mahus, nagu see loomisel kirja on pandud – ja siis tuleb julgeda oskuslikke muudatusi teha. „Näiteks tegevust edasiviivate sidematerjalide või suurte tantsunumbrite kärpimisega”, täpsustab Pehk. „Sest jah, vaatamata Murdmaa osalemisele “Thaisi” peategelased tantsima ei hakka; on ju ka helilooja ise vahele märkinud, et balletiosa võib ära jätta”.

“Kui mul õnnestub oma esitlustega avardada publiku maitset, siis on see juba isegi hästi,” arvab Erki. Ta ei karda konservatiivide tigedaid pilke ka siis, kui võtab oma XXI Sajandi Orkestriga ette rokk- ja poppmuusika esitamise klassikalise muusika vahenditega. “Lähendame ju niiviisi popmuusikuid süvamuusikale ja vastupidi – see on võimalus aru saada, miks teised tegutsevad. Tihtipeale kiruvad süvamuusikud, et raadiost tuleb totaalset pläma – ja neil on õigus; rokkmuusikud ütlevad, et kes seda surnud muusikat kuulab – ja ka neil on õigus! Tõde on vahepeal, sõltub ettekandest: kui Mozartit mängitakse halvasti, ei anna see õigustust viidata süvamuusikale kui millelegi elitaarsemale.”
Neist “kompottidest” on sündinud kaks plaati, kus popile on loodud uued kuued. Erkil on heameel, et Eestis kümmekond sellis arranžeerijat on, kes on uue ja vana piirimail mängides suutnud publikut intrigeerida. “Piirid ongi tegelikult hägused, mõned lihtsalt tahavad neid tõmmata.”

XXI Sajandi Orkester tekkis vajadusest pakkuda projektteenust estraadile ja muusikalidele. Praegu läheb kehvemini. Peole tellida oleks kulukas ja ega orkester end ise välja pakugi – tegu ikkagi mittetulundusühinguga. “Näiteks Verdi reekviemi ettekandmiseks on vaja 60-70 inimest, tantsuks mängimiseks oleme saanud ka kaheteist inimesega hakkama, kuigi see pole enam sel juhul orkester. 

Kummide sahin on ilusaim muusika


“Kõlab banaalselt, aga jõudu annab publiku ja artistide tänu. Laste pealt näeb kõige selgemalt, kas toimib – neid petta ei saa, hakkavad nagistama ja isegi ringi kõndima. Aga õnnestunud kontsertetendus annab tagasi meeletult palju.” Aga produtsenditöö? Paus… “Oht on olemas, aga sellele peab teadlikult iga päev mõtlema, et mitte lasta ühel energial teist ära süüa. Pärast festivalisahmimist olen täitsa tühi.”

Kui on hästi läinud, võib Erki pidutseda kas või hommikuni, jõudu on siis palju. Kui aga asjad ei ole kulgenud päris plaanipäraselt, on mees tohutult väsinud, aga magada ei saa. Ta tahab siis üksi olla, istub autosse ja sõidab. Nagu filmis. Teeb endale ja teistele hääletult etteheiteid, mõtleb, sõidab sihitult ja kui mõtted on otsas, keerab otsa tagasi. “Ilma igasuguse muusikata – kummide sahin on siis kõige ilusam muusika.”

Oma muresid lähedastele kurta peab ta tobedaks – teiste nõu tavaliselt ei aita, pealegi on teistel muresid ilma tema omadetagi. “Püüan üldse võimalikult vähe halada.”
“Aga üks soovitus on küll korra aidanud: sõin korraga ära terve purgi mustsõstramoosi – jube hästi mõjus. Sealt sai paraja annuse C-vitamiini, üledoosi polnud karta ja üldse on moosi söömine ju naljakas tegevus. Tervislik pealekauba. Kui tõhus see tegelikult on, polegi tähtis. Noh, et kui palju energiat või vitamiine – peaasi on emotsioon. Soovitangi seda nüüd omakorda kõigile tervisega kimpus olijatele”.

Kohvikus võetud puuviljateest jätab Erki tsitruselised söömata – need mõjuvad kõhunäärmele sama halvasti kui alkohol ja rasvased toidud. “Valuvaigistiteta ma neist üle ei saa, kord kolme kuu jooksul satun ikka patustama ja siis olen mitu päeva pikali.”
Kõhuraskus valdab Pehki ka närvilistel perioodidel; nüüd mõistab ta oma isa, kes kunagi kurtis, et enne vastutusrikast esinemist on kõhus valud. “Kummalisel kombel aga esinemise alustades taanduvad kõik valud ja kunstnik kontsentreerub toimuvale. See on müstika,” imestab Erki.

“Ah jaa, üks asi veel tervislikust ellusuhtumisest,” ütleb Erki pärast arve maksmist kohvikust lahkumist. “Kõlab trafaretselt, aga nägid, see on tõsi: naerata ja sulle naeratatakse vastu.”