Laupkokkupõrge armastuse ja vabaduse ristteel

Alvar Loog. Postimees. 29.05.2007.

Esietendus
Georges Bizet "Carmen"
Lavastaja Marko Matvere, muusikaline juht ja dirigent Erki Pehk, kunstnik Madis Nurms
Esietendus 25. mail Endla teatris

Möödunud nädalavahetusel nägi Pärnus taas kohapeal valminud ooperit. Endlas esietendus Pärnu rahvusvahelise ooperimuusika festivali "PromFest" egiidi all Georges Bizet’ "Carmen", lavastajaks Marko Matvere. 

Viimane oligi publiku poolt vaadates kogu ettevõtmise suurim küsimärk. Et kas ja kuidas suudab tunnustatud näitlejana seni vaid burleske ja muusikale lavale toonud Matvere hoida ja kasvatada opera seria žanris Linnar Priimäe ("Rigoletto, 2003) ja Mati Undi ("Deemon", 2005) eelmiste lavastustega "PromFestile" loodud kunstilist kuvandit.

Nimelt on suvepealinnas seni noorte lauljate konkursi tuules viljeldud hoopis isikupärast ja julget lavastajaooperit.

Glamuuri ja erootikaga 

Tuleb tunnistada, et Matvere ootusi ei petnud: tema "Carmen" erines mitmeski mõttes positiivselt selle armastatud ooperi üldlevinud lavalistest materialisatsioonidest, mida kummitavad peaaegu kõikjal maailmas otsekui needusena fantaasiavaene ühetaolisus ja ettearvatavus (peale "Carmeni" võiks tuntud ooperitest sedasama ütelda veel näiteks "Aida" kohta).

Teisalt on "Carmen" üks neist ooperitest, mida tegijad kahetsusväärselt sageli publikule "vastu tulles" püüavad suruda operetivormi.

Matvere "Carmeni" kohta midagi sellist õnneks ütelda ei saa. Tema lavastus kannab endas kas suuremal või vähemal määral sedasama kvaliteeti, millega olen varem iseloomustanud ka "PromFesti" varasemaid projekt-oopereid: modernsus, visuaalsus, (vaate)mängulisus, nooruslikkus, provokatiivsus jne.

Pisut jäi siinkirjutaja jaoks lonkama lavastuse kontseptuaalne pool. Näidates näiteks kohe esimeses pildis tavapärase tubakavabriku asemel inimmarionettide toel roosinuppe tootvat hiigelmasinat, viskas Matvere koos kunstnik Madis Nurmsiga õhku suure hulga märke, mis justkui järgnenud tegevuse käigus enesele tähenduse pidid leidma. Aga ei leidnud. 

Kohatu, ehkki efektne, oli Carmeni sõbrannade riietamine surmaingliteks.

Esimese vaatuse aktiivne ja varjamatult irooniline, ent aktiivne lavastajapositsioon asendus sündmuste arenedes üha rohkem empaatilise kõrvaltvaataja omaga, et siis viimases stseenis taas raame seadva ning tõlgendusi suunava käena efektselt sekkuda.

Nimitegelase kujutamisel oli Matvere lisanud tavapärasele realismile maitseka koguse glamuuri ja erootikat.

Carmeni modernistliku emantsipatsiooni ja mustlasliku vabaduseiha asemel rõhus Matvere "sisulises" liinis justkui rohkem José tunnetele ja neist sündinud dilemmale. 

Kui Carmeni aariad ja duetid olid muusikaliesteetikas koreograafia ja dünaamiliste kooristseenidega (liikumine Marina Kesler) tihedalt täis lavastatud, siis José ja Micaëla intiimsed (ühis)numbrid tõstsid emotsionaalses plaanis fookusesse hoopis nende armuloo poeesiavaba ja julma traagika.

Lavastus kujutas vahelduva iroonia ja empaatiaga kolme peategelase pöördumatut kadumist armastuse hammasrataste vahele.

Matvere kõrval väärib kindlasti äramärkimist Margus Vaigur, kelle peamiselt külmadelt tumedate ja neoonsete toonidega opereeriv tundlik valguskujundus on kujunenud üheks "PromFesti lavastuste peamiseks firmamärgiks (eriti efektne ning mõjus oli kolmanda vaatuse mägede stseeni valguslahendus).

Kaks primadonnat

Suhteliselt väike lava, pisike koor ja eeslavale koondatud tegevus lisasid "Carmenile" kammerlikku intiimsust. Vaatamata väikesele orkestrikoosseisule kõlas Bizet’ surematu (ning ooperi kohta jahmatavalt sümfooniline) muusika kõigis oma kõlavärvides (dirigent Erki Pehk).

Pärnakad lubavad endale luksust pidada kuue etenduse tarbeks palgal koguni kahte primadonnat. Reedesel esietendusel laulnud Angelina Švatška (Ukraina Rahvusooper) pisut kitsast, ent meeldivalt isikupärast tämbrit toetas jõulise esituse juures (Carmeni rolli psühholoogiliselt veenvaks esituseks hädavajalik) kehakumeruste poeetika.

Teda dubleeriv hiina sopran Huiling Zhu tõotas mulluse galakontserdi põhjal pakkuda nooruslikku ja eksootilist Carmenit, mida kohaletulnud said nautida laupäeval.

Rootslase Ulric Björklundi (Stockholmi Rahvaooper) Don José mõningaid vokaaltehnilisi puudujääke korvas hingestatud esitus ja suur sisseelamisvõime.

Kui leedu baritoni Laimonas Pautieniuse mänguline Escamillo jäi kindlasti tema varem Endlas nähtud Deemonile alla (mis on vist paljuski paratamatu), siis õhtu suurima üllatuse pakkus Micaëla osa laulnud Tatjana Romanova. Tema selge tämber, võimas hääl ja suurepärane tehnika vääriksid kindlasti enamat Soome Rahvusooperi koorist, kus ta ennast praegu teostab.

Matvere "Carmen" jääb Endlas lavale veel üksnes eelolevaks nädalavahetuseks.