Sellest, mis hea

Kristel Pappel. Eesti Ekspress. 28.05.2007.

Muusikateadlane Kristel Pappel jäi Marko Matvere ooperilavastaja debüüdiga üsna rahule.

Georges Bizet “Carmen” 
Lavastaja Marko Matvere, 
dirigent Erki Pehk. 
Esietendus Pärnu Endla teatris 25. mail. 

Bizet’ “Carmen” on üks nendest ooperitest, mida peetakse lavastaja enesetapuks: liiga tuntud, üle kuhjatud klišeedega, kõik teavad lavastajast paremini, kuidas “peaks olema”, kaasa arvatud publik. Seetõttu oli minu esimene küsimus läinud reedel Pärnusse Promfesti ja Endla teatri ühistööna valminud “Carmeni” esietendusele sõites, kas lavastaja ­Marko Matverejääb ellu.

Olgu kohe öeldud: jäi küll, ehkki mööndustega. Lavastuse tugevaimad stseenid olid kahe-inimese-stseenid, mis olid detailselt paika pandud ja hästi läbi töötatud – justkui oleks kaamera sõitnud tegelastele lähedale ja suurendanud iga mõtte- ja tundemuutust. Matvere saavutas selle, et kaks inimest tõepoolest suhtlesid laval ja ühe reageering tingis teise käitumise, millest omakorda kasvas kogu sündmuste ahel. Lavapartnerid oskasid üksteist kuulata. Esimene selline stseen oli I vaatuses José (Ulric Björklund) ja Micaëla (Tatjana Romanova) vahel. Sellega oli ära jutustatud ka José päritolu lugu (siiras maapoiss) ja haavatav karakter.

José on tegelikult esimene, keda me ­ooperi alates laval märkame – istumas maas vasakul lavanurgas, teistest eraldi – tubaka­vabrik ja sõduriseltskond talle suurt korda ei lähe, aga ta täidab kohusetundlikult käske. Lugu Carmenist ja Josést on jutustatud José positsioonilt, José on ooperi kõige dünaamilisem ja traagilisem tegelane. José satub Carmeni (Angelina Švatška; teisel etendusel Huiling Zhu) füüsilisse mõjuvälja, ta on hurmatud Carmeni naiselikkusest – nagu ilmneb Carmeni vangistamisstseenis. Carmen on nähtavalt sisse võetud ebatüüpilisest sõdurist Josést ja loonud temast endale kangelaspildi – aga just kangelane José ei ole. Pigem on jõuline kangelane Escamillo (Laimonas ­Pautienius), kes saabub lavale nagu superman läbi saali vihisedes. On selge, et esimesel võimalusel (s.t siis, kui Carmen vajalikuks peab) nopib imetletud staar endale ka Carmeni ­tähelepanu. 

Carmen ilmub lavale kahe sõbranna, Frasquita (Angelika Mikk) ja Mercédèse (­Airike Kolk) saatel, keda on kogu lavastuse jooksul kujutatud mustade saatuseinglitena – kahe peale on neil ka kaks tiiba. Kogu lavakujunduse põhigamma oli must, kostüümides ka valge (Micaëla), punane (Carmen) pluss sõdurite tänapäevane laiguline vormirõivastus (kunstnik Madis Nurms, valgustuskunstnik Margus Vaigur). Esimeses vaatuses viitab tubakavabrikule laval asuv rataste ja hammasrataste jt mehhanismidega masinavärk, meenutades mõnd Léger’ maali. Vabrikutööliste koor teeb ka vastavaid mehaanilisi liigutusi, mis loovad huvitava kontrasti sujuvalt hõljuva muusikaga. Teistes vaatustes lükatakse masinavärk kõrvale ja lõpuks on ta kummuli. Kavalehelt lugesin, et see masinavärk on saatuse masin. 
Ooperi viimane vaatus ongi mähitud ainult musta – lisaks musta värvi kostüümidele on kooril käes mustad lipud, millega aeg-ajalt lehvitatakse, ja ka Carmen on juba vaatuse alguses surmväsinud, mistõttu jääb puudu lõpupingest.

Bizet’ “Carmen” esietendus 1875. aastal Pariisis teatavasti kõnedialoogidega ­ooperina. Pärnus kasutati hilisemat retsitatiividega varianti, mis on mõistetav, sest ooperit esitati prantsuse keeles. Tugevasti oli kärbi tud äär miste vaatuste koore, esimeses vaatuses olid tänavapoisid täiesti välja jäetud. See, mis kooridest alles, kõlas kompaktselt (koormeister Heli Jürgenson). Koori koosseisus olid enamasti EMTA üliõpilased ja mõned “Estonia” koorilauljad, kes tegutsesid laval täpselt ja temperamendikalt (lavastajale oli siin abiks koreograaf ­Marina Kesler). Kokku oli lükatud kaks meesrolli: seersant Morales ja salakaubavedaja Dancaïro (seersandist sai desertöör), keda veenvalt esitas Taavi Tampuu

Kõrvalosades jätsid kindla mulje ka ­Roland Liiv(Remendado) ja Igor ­Tsenkman (Zuniga). Hästi kõlas ansambliliselt riskantne kvintett teises vaatuses. Üldse oli muusikaline teostus ühtlane (dirigent Erki Pehk; pianist oliHelin Kapten), millest esile tõusid Romanova liigutav lüürilisus, Björklundi nüansirikas fraseerimine ja Švatška intensiivsus. Pärnu Linnaorkester koos abijõududega musitseeris aktiivselt ja lisas vajalikult määral dramaatikat. Kokkuvõttes võib öelda, et Promfesti ja Endla teatri ­ooperi-ettevõtmised on järjest küpsemad ja nende vajalikkuses pole kahtlust.