Carmeni paljas reis paistab kaugele

Siimon Prii. Pärnu Postimees. 30.05.2007.

Ooper on uhke asi. Kallis ka. Orkester mängib, daamid väristavad häält ja näitavad säärt, mehed võngutavad õhku ning paisutavad tundeid. Publik tunnetab oma väärikust ja tahab staatust tõsta. 

Sedakorda tuleb nõustuda Kivisildnikuga, kelle sõnade järgi ooper kui kunstiliik on võimetu andma edasi sõnumit ja konkreetseid vaateid. Tegemist on toreda kompotiga, mis hästi ja tihkelt kokku õmmeldud, aga mitte ehk nii hästi kokku passitatud.Õmblused on tugevad, aga nööpauk vale koha peal, üks säär teisest pikem ja tasku hoopis tegemata jäetud. Kui arvestada, et tegemist on kahe ja poole nädalase vormistamise tulemusega, tuleb tegijatele au anda. Igav ei hakka ning žanrit arvestades on see juba omaette saavutus. 

Head on ürituses palju, eelkõige muidugi nooruslikust energiast pakatav meeskond, kes soovib klassikat pakkuda uudses võtmes. Kontseptsioonist on pekstud välja viimast, nii et tasub vaadata, kas see üldse ellu jäi. Koosseisult miinimumini viidud orkester mängib maksimumi piiril hästi ja arvestab lauljatega. Valguskujundus on viimase peal ja koor korralik. 

Aga edasi. Üksikelementide summa ei ületa liidetavate hulka ning tulemuseks on omamoodi noortetükk, mille nalju naudivad asjassepühendatud ilmselt rohkem kui pealtvaatajad. Muusikat, liikumist, näitlemist ja kujundust koos vaadates on raske aru saada, mitu lavastajat tükil oli. 

Leidlik ja vastuoluline 

Lauljad on pandud päris hästi näitlema ning tundeid ja kirgi psühholoogiliselt õigustama. Liikumine sunnib neid lauldes vägagi raskeid asju tegema. Koori liikumine aga vaatleb toimuvat distantsilt ja irooniliselt ning on kohati ehk liigagi lihtsustatud. 

Kujundusest mööda minna ei saa, sest see domineerib niivõrd tugevalt, et mõjutab sisu. Silma torkavad eklektiline kirevus ja kohati minek labasuse piirini. Eklektika edukas kasutamine nõuab palju teadmisi ja hulga raha. Teadmisi on vaja, et kokkukuhjatud elementide abil veenev ja hea lõpptulemus saada, raha on tarvis, et ... noh, eks seda tea igaüks. 

Carmeni kaaslannade kujutamine surmainglitena tuli minu meelest sisule pigem kahjuks. Välimuselt langenud ingli ja Metsamoori ristsugutise sarnasteks nukkudeks muudetud tegelaste inimlikkuse puudumine tekitab süžeelisi vastuolusid. 

Iseenesest aimus kunstnikutöös palju mõjusid Theodore Gericault’st ja Eugéne Delacroix’st alates, Dmitri Bertmani, Baz Luhrmanni ja Batmani filmidega lõpetades. 

Üsna leidlik (kuigi mitte nii ainulaadne, kui väidetud) on tõepoolest etenduse algus- ja lõpustseenide kujundus. Viimase vaatuse anarhistlike statistide roll jäi mulle aga tabamatuks. Ja kui Carmeni kostüüm sunnib näitlejanna pornograafia piirimaile, siis ehk ei olegi sellest midagi, sest Carmeni eesmärk vist oligi kunagi publikut raputada. 

Carmenid ise on erinevad. Angelina Švatška lopsakam ja jõulisem, kuid sellevõrra lihtsakoelisem. Huiling Zhu esitus tundub vaoshoitumana, kuid on mõistatuslikum ja huvitavam ning tema kangelanna surm traagilisem. 

Ulric Björklundi Don Jose on seekord üsnagi munadeta mees. Jääb arusaamatuks, mida Carmen selles mammapojas leidis. Selline Jose tundub olevat elanud võimuka ema käe all ning põgenenud iseseisvumiseks sõjaväkke. Et ema võim ulatub kirjade kaudu sinnagi, pole ime, kui vabadust kehastav Carmen mõjub sellisele noorukile iseäranis köitvalt. 

Külmaks ei jäta 

Tatjana Romanova Micaelana esineb võluvalt, ehkki võib-olla liialt tegelase ingellikusele rõhudes, sest sellisena ei kujuta ta Carmenile konkurenti. 

Laiminas Pautieniuse Escamillo on kõva mees: kõlava hääle, konkreetsete tahtmiste ja teadmistega, kuidas oma soove saavutada. Laiminas Pautienius kehtestab end laval kadedaks tegeva enesekindlusega. 

Hoopis vähem on isiklikku väge Igor Tsenkmani kapten Zunigal ja seega on tema surm laval loogiline. Hästi mängib-laulab end oma sõduri-salakaubavedaja kaksikrollis esile Taavi Tampuu. 

Tegemist on igati sobiva sündmusega Pärnu suve avamise eel. Kõrgkultuuri ja labasema meelelahutuse mitte just kõige maitsekam mikstuur, mis on teostatud professionaalse veenvusega ega jäta vaatajat külmaks. Igal juhul ootan järge.