Tulise Attila taastulemine

Juuni alguses jõuab Pärnu Endla lavale järjekordne ooperilavastus – seekord G.Verdi „Attila“.
„Attila“ on ooperilavadel üsna harv külaline, ka MET' võttis selle esmakordselt mängukavva alles 2010. aastal. Ooper on nooruslikult tuline ja täis paradokse, justnagu Verdi isegi selle kirjutamise ajal. Võibolla on seda sobivam, et nimirollis astub lavale vaid 24. aastane Valgevene bass Anatoli Siuko, Klaudia Taevi nim. ooperilauljate konkursi võitja.

Nooruslik Attila

Ajalooliselt on Attila nagu teisedki tuntud bassirollid kuulunud ikka soliidses eas esitajate lemmikrepertuaari. Teiste seas on seda kehastanud sellised maailmanimega staarid nagu Samuel Ramey, Boris Christoff, Nikolai Ghiaurov, Ruggero Raimondi ja ka Klaudia Taevi konkursi žürii töös osalenud Jevgeni Nesterenko. Eestis siiani vaid korra, aastal 1976 lavale toodud ooperis kehastasid Attilat Teo Maiste ja Mati Palm. Samas ei ole tegelaskuju vanus tegelikult dramaturgiliselt piiritletud. Kui Boriss Godunov, Sarastro või Suurinkvisiitor nõuavad kõik nii hääleliselt kui karakterilt väga küpset esitajat, siis Attila vanus on vaieldav. Võib lausa väita, et libreto annab vihjeid, justkui oleks ooperi-Attila ajaloolisest isikust noorem. Üheks selliseks stseeniks on hetk kui hunnide kuningas kohtub esmakordselt oma tulevase naise Odabellaga. Nimelt tuleb ooperi tekstist välja, et Attila on andnud käsu kõik alistatud rahva esindajad hukata. Ometi avastab ta oma nördimuseks, et Odabellat ja tema kaaslasi hoitakse endiselt sõjavangis. Mistahes sõjaväelises süsteemis saab väejuhtide otsus ülema otsest käsku eirata tähendada vaid üht – võimuvõitlust. Võimalik, et Verdi Attila on saanud mõjutusi ajaloolisest analoogist, Makedoonia Aleksandist, kes samuti pidi noore väejuhina seisma vastakuti staažikate nõuandjate iseteadlikkusega.

Samuti viitab peategelase nooruslikkusele tema romantiline iseloom. Selge see, et teatritüki peategelane ei saagi olla üksnes tuim sõjard – supi teeb maitsvamaks see, kui raputada tema iseloomu veidi romantikat, segada see läbi heroilisusega ja lisada lõpuks veel näpuotsaga enesehaletsust, ent ometi... Attila annab Odabellale – alistatud rahva tütrele, kes ilmselgelt ei ole mingi ohutu kodukana, vaid täiuseni lihvitud sõjamasin – mõõga ja laseb ta vabalt oma staapi ringi liikuma. Kas pole see mitte uljaspäise noormehe temp, kes püüab oma hulljulgusega atraktiivsele naisolendile muljet avaldada? Kas ka hilistes neljakümnendates mees nii ennasthävitavalt käituks? Võimalik, aga mitte nii tõenäoline.  

Impeeriumi huku äärel

Tinglikult läheb „Attila“ edasi sealt kus läinudaastane PromFesti ooper „Thais“ lõppes: kui Massenet’ teose tegevus rullub lahti Rooma impeeriumi aladel Aleksandria lähistel, siis Verdi meistriteos viib meid vaid sajandi võrra edasi, nihkudes geograafiliselt impeeriumi südame, tänase Itaalia aladele. Kuningas Attila on ajalooline figuur, kelle juhtimisel võrdlemisi pisike hunnide rändhõim saavutas oma võimsuse tipu, valitsedes Mustast merest Reini jõeni ulatuvat maa-ala. Aastal 452 rüüstasid hunnid Põhja-Itaaliat ja hävitasid Aquileia linna (Veneetsia eelkäija), mis oli toona juba nii tähtis, et kandis Teise Rooma hüüdnime. On teada, et sealt edasi oli Attila kindel plaan allutada endale ka Rooma.

Hirmuleaetud imperaator saatis seepeale sissetungijatega kohtuma oma saadikud, kelle eesotsas oli paavst Leo I. Ei ole teada, mis täpselt sel kohtumisel juhtus, ent pärast seda otsustas Attila Rooma ründamise plaanist taganeda ja suunas oma väed põhja poole. Katoliku kirik käsitleb väejuhi meelemuutust imena – väidetavalt nägi Attila ilmumas mõõgaga figuuri, kes käskis tal kohutava surma ähvardusel paavsti nõudmistele järele anda, ent on ka võimalik, et saadikud pakkusid tagasitõmbumise eest üüratut pistist või siis mõistis strateeg ise, et on hammustanud suurema tüki kui mäluda jõuab.

Olgu sellega kuidas oli, ent juba järgmisel aastal lähebki mõõgaga mehe ennustus täide: Attila sureb... ja mitte lahingus, nagu sõdalaselt oodata võiks, vaid hoopis keset omaenese pulmapidu. Enamik ajaloolasi väidab, et väejuhi surma taga oli mõõdutundetu pidutsemine, mis kutsus esile veresoone lõhkemise, ent on ka teisi versioone. Näiteks rooma legendid omistavad Attila surma tema värskele abikaasale, kes sarnaselt Juuditiga Vanas Testamendis mõrvab väepealiku, et päästa oma rahvast. Nende kahe sündmuse – Rooma vallutamise idee ja Attila surma ümber ooper tiirlebki. Muidugi kasutab ooperilibreto mitmest võimalikust variandist kõige mahlakamaid. Nii on Attila surm ooperis temavastase vandenõu tulemus ja selle täideviijaks tema teinepool – isiklikest motiividest tiivustatud Aquileia naissõdalane Odabella.  

Emantsipatsiooni allhoovused

Teose ainuke naispeaosa Odabella on muuseas mitmes suhtes märgiline. Ooperi süžee järgi on tegu väejuhiga, kes juhib itaallannasid võitlusse alistajate vastu. Sellisena paistab ta esmalt silma naiste representatsioonis patriootliku diskursuse raames, kus reeglina jäävad meeste osaks relvad, naistele aga pisarad ja palved. Prantsuse kunstiajaloos on mõõka kandev naisekuju siiski üsna tuntud, meenutagem kasvõi Orléansi neitsi lugematuid kujutisi või Delacroix’ Vabadust, kes rahvast barrikaadidele juhib. Ent sama perioodi itaalia kunst väldib naissõdalase kujutist pea täielikult. Seda üllatavam on Verdi otsus selline tegelaskuju oma ooperi pearolliks kirjutada. Tõe huvides tuleb küll ära mainida, et prantsuse maalikunstis on naine tihti kehastamas allegoorilist tegelaskuju – justnimelt Vabadust, Võitu, Prantsusmaad vms. samas kui itaalia kujutavkunst kasutab allegooriaid hoopis vähem.

Teiseks on Odabella roll eriline kogu romantilise ooperi kontekstis. Kui reeglina jääb siin sopranitele osaks ennastohverdav surm, teatav martüürlus, siis Verdi kangelanna lõhub kõiki stereotüüpe. Selle perioodi itaalia ooperile on iseloomulik, et sopraneid näidatakse intiimses koduses sfääris, enamasti üksinda või vestluses usaldusisikutega. Odabella aga ilmub keset avalikku väljakut, nõudes õiglust ja kaitstes sugude võrdsust – tema suurimaks motivaatoriks ooperis on Attila surm, sellelt  teelt ei suuda teda kallutada ükski inimlik tunne. Vaid magus kättemaks – ei mingit armastuse ninnu-nännut

Muidugi on ooperis olemas ka meestegelased, kes vastupanuliikumist Attila vastu juhivad, ent mitte kellelgi peaosalistest pole murdosagi sellest agressioonist ega vokaalsest jõust, millega Verdi Odabella tegelaskuju õnnistanud on.

Eesti on esirinnas

Kui „Attila“ Mati Palmi innustusel ja Arne Miku lavastajakäe all Eestis esmakordselt lavale toodi, oli see erakordne kultuurisündmus kogu Euroopas. Rahvusooper Estonia lavale jõudis ooper 1976. aastal. Tasub märkida, et Euroopa ooperi mekas Milaano La Scalas seati ooper esmakordselt lavale vaid aasta varem, Nõukogude Liidus polnud aga veel ükski ooperiteater seda unustuste hõlma vajunud meistriteost taaselustada püüdnud. Tookordne julgustükk õigustas end kuhjaga – Estonia juhtide otsust rariteet lavale tuua ülistasid mitmed kriitikud nii siin kui sealpool raudset eesriiet. Muidugi oli „Attila“ maiuspala ooperigurmaanidele, kelle hing lisaks lugematutele „Traviatadele“ ja „Rigolettodele“ ka midagi värsket ihkas, ent hoolimata lavastuse edust, pidi hunnide kuninga lugu peagi taas standardrepertuaarile alla vanduma. Ent nagu paljud arengud elus, järgib ka ooperimajade repertuaar sinusoidset rada – kord keskendutakse vaid kindlapealeminekutele, siis jälle avastatakse haruldasi töid. Tundub, et just praegu on aset leidmas Verdi „Attila“ kolmas tulemine – 2010 valis hinnatud hollandi lavastaja Pierre Audi just selle ooperi oma debüüdiks Metropolitan Opera laval ja 5. novembril jõudis ooper Peterburi Mariinski Teatri mängukavva. PromFesti "Attila" on vähetuntud ooperile juba teine lavastus Eestis. Väikese maa kohta on see vägagi arvestatav tulemus.

Üheks põhjuseks, miks ooper tihti mängukavast välja langeb, on ilmselt selle keerulised vokaalpartiid. Kunagist „Estonia“ lavastust vaatama sõitnud delegatsiooni liige Kirovi Ooperiteatrist märgib tabavalt: „...lauljad, pöördudes esmakordselt nii varajase Verdi poole, on kokku puutunud neile täiesti tundmatu ja vokaalselt väga raske materjaliga. Edaspidi kirjutas Verdi minu arvates osavamalt, suurema arusaamisega inimhääle võimalustest.“  Tõesti nõuab Verdi solistidelt väga jõulist etteastet, eriti Odabella ja Rooma kindral Ezio partiid eeldavad lauljalt lausa kaelamurdvat vokaalakrobaatikat. Naissõdalase kuvandit peab toetama ka spetsiifiline häälekvaliteet, mida dirigent Riccardo Muti on nimetanud heliks, mis omab terasele võrdset läbitungimisvõimet. Samas kui libe kindral peab nii hääleliselt kui visuaalselt ooperi vältel mitu korda ümber kehastuma, olenevalt sellest, kellega laval suhtleb. Kindlasti ei ole see ooper kirjutatud laiskadele artistidele – väga vähe on siin enesestmõistetavusi ja väga palju tööd.

Huvitav on see, et Verdi, kelle hilisemaid oopereid tõstetakse just esile nende tegelaste psühholoogilise läbikomponeeri-tuse tõttu, on teeninud palju kriitikat Attila tegelaskujude osas. Vaatame nüüd hetkeks ooperi esietenduse konteksti. Esimest korda tõusis lavakardin ooperile 17. märtsil 1846 Austria Veneetsias, 1848. aasta Veneetsia ülestõusu tõusulaines. Ja kuigi ooper toodi lavale kui ajalooline draama, mis kujutab ammuseid sündmusi, oli see ilmselgelt toonase päevapoliitika teravaima teema – Itaalia iseseisvumispüüdluste väljendus.
Teatavasti taastati pärast Napoleoni lüüasaamist Viini 1815. aasta kongressi otsusega Itaalias ennesõjaaegne olukord – kogu poolsaar jagati eraldiseisvateks valitsusüksusteks, mis tegelikkuses allusid kas otseselt või kaudselt muudele Euroopa jõulisematele riikidele, eeskätt Austriale. Nendes tingimustes tekkis laiapõhjaline poliitiline liikumine Risorgimento ehk taassünd, mille eesmärgiks oli austerlased välja heita ja Itaalia ühendada. Verdi oli selle liikumise veendunud liige. Muidugi aga pidi ta juba toona rinda pistma valitsusasutuste tsensuuriga ja selle asemel, et kujutada oma loomingus aktuaalseid sündmusi, valas ta sarnased teemad ajaloolisesse vormi. Nii on ka „Attila“ sarnaselt „Lombardlaste“ ja „Nabuccoga“ poliitiline seisukohavõtt, milles hunnid kehastavad austerlasi, kes itaaliasse sisse tunginud on ja itaallastest peategelased rahvuse vankumatut soovi taas vabaks saada. Pealtnäha on kõik selge: itaalia vastupanuliikumise juhid koonduvad ja hukkavad okupantide liidri – täielik triumf, ooper lõppeb Itaalia vabastamisega.

Aga huvitaval kombel ei ole asi päris nii üksühene: nimelt on kolm tegelast, kes ooperis Attila vastu koonduvad, lisaks Odabellale veel tema kihlatu Foresto ja Rooma kindral Ezio, üldse mitte nii üllameelsed kui sellises kontekstis oodata võiks. Attilast lahtisaamiseks eelistavad nad moraalselt küsitavaid vahendeid – valitseja palge ees head nägu tehes, ent tagaselja salaplaane sepitsedes, mürgitamist ja noa selgalöömist planeerides. Samas kui sissetungijale enesele – alati siirale ja rüütellikule Attilale langeb lisaks ülimale reetmisele osaks ka publiku sümpaatia. Kas tõesti on siis alust väitel, justkui poleks noore Verdi sulest sündinud Attila tegelaskujud nii hästi läbi mõeldud kui „Rigoletto“ või „Trubaduuri“ omad? Pigem mitte – siin leiduv kangelaste varjupool on just see, mis annab lavastajale võimaluse tõeliselt kolmedimensionaalsed karakterid luua.

Neljandal juunil rullub Pärnu Endla lavakardin lahti ja hunnide kuningas alustab oma teist invasiooni Eestimaa pinnal. Pärast 35 aastast pausi saab meie avastamisjanuline ooperipublik taaskord kuulda „Attila“ tulist ja ohjeldamatut muusikat. Ning seejärel otsustada: kas teatrielamuse võib saada ka sealt, kuhu maailmas veel vähesed ooperisõbrad kiigata on taibanud. Kas Verdi „Attila“ on tõesti talle osakssaanud unustust väärt?

Madis Nurms