Vastuolulised muljed Birgitta festivalilt

Toomas Zupping. Kultuuripealinn. 19. august 2011.

Birgitta Festval 2011 G. Verdi ooper «Attila», avaetendus Pirita kloostri varemetes 13. augustil. Dirigent ja muusikajuht Erki Pehk, lavastaja Üllar Saaremäe, kunstnik Madis Nurms, Kaunase Riikliku Muusikateatri orkester ja koor. Osades Anatoli Siuko (Valgevene), Sandra Janusaite (Leedu), Vladislav Sulimski (Venemaa), Erik Fenton (USA). Pärnu Rahvusvahelise Ooperimuusika Festivali «PromFest» ja Endla teatri ühislavastus.

Iga aastaga muutub Birgitta festivali korralduslik pool aina sujuvamaks ja mugavamaks. Märkimisväärselt on arenenud ka tehniline osa, mikrofonid ja võimendus on nii delikaatsed, et neid ei pane enam tähelegi (toonmeister on Tanel Klesment).

Unustusse vajunud «Attila»

«Attila» on Verdi üks varasematest teostest, mida kaasajal ooperimajade repertuaaris sageli ei kohta. Algselt kutsus teos oma patriotismi ja dramaatilise muusikaga Austria keisririigile alluvas Itaalias esile vaimustuse, aga hiljem vajus Verdi teiste meistriteoste kõrval unustusse. Läinud sajandi kuuekümnendatel aastatel «avastati» ooper uuesti ja seda mängiti paljudes Euroopa teatrites. Ka Eesti ei jäänud maha, Arne Miku 1975. aastal lavastatud «Attila» oli kuulus üle kogu omaaegse Nõukogude Liidu. Kas Estonia lavastus ka eesti publikus patriootilisi tundeid lõkkele puhus, pole autorile teada. Toona Attilana vägeva üleastumise teinud Mati Palm tegi seekord meeldejääva rolli paavstina. Pirital nähtud etendusest jäi mulje, et lavastaja (Üllar Saaremäe) polnud leidnud kontseptsiooni, mis oleks ühendanud muusika, draama, lavakujunduse ja koreograafia, mistõttu lavastusel oli juhuslikkuse ja killustatuse maik juures. Dirigendil (Erki Pehk) ja kunstnikul (Madis Nurms) oli ettevõtmisest selge nägemus, kuigi viimase taotlusi võib vaieldavaks pidada («Star Treki» paroodia?).
Koori koreograafia (Oleg Titov) oli loodud väga professionaalselt — aga nende orgaaniline ühendamine tervikuks oli ära unustatud. Seetõttu tundusid mõned kostüümid kohatutena, kuigi leidus ka väga karakteerseid rõivaid (nt I vaatuse sõdurid, nunnad jmt). Sisult erinevad stseenid olid lavastuslikult nii sarnased, et tekkis raskusi süžee jälgimisega. Peategelased seisid tihtipeale laval asja-ees-teist-taga, teadmata, mida nad tegema peaksid; Attila osatäitja oli surutud ühte poosi, mis muutis tema liikumise üheplaaniliseks ja igavaks; dünaamilisuse huvides oleksid lava sügavus ja laval olev trepp või-nud rohkem kasutust leida.

Suurepärane muusika ja tugevad vokalistid

Etenduse parimaks osaks saab lugeda tugeva muusikalise poole. Kaunase Riikliku Muusikateatri orkestrist oskas dirigent Erki Pehk välja võluda täpsed ja emotsionaalsed helid, sama teatri koorilauljad (koormeister Raimunas Tilvikas) näitasid ennast nii võimekate lauljatena kui ka osavate tanstijatena. Attila osas astus üles 24-aastane Valgevene Muusikaakadeemia kolmanda kursuse üliõpilane, bassbariton Anatoli Siuko. Suurepärane hääl ja tugev näitlemisoskus tegid temast tõelise staari, keda oli nauding kuulata. Nii noorel mehel on küllaga veel arenemisruumi ja loodetavasti saame temast ka tulevikus kuulda. Odabella osas säras Leedu Rahvusliku Ooperi- ja Balletiteatri solist, tundlik ja kaunis dramaatiline sopran Sandra Janusaite. Tema kiituseks tuleb veel lisada, et lauljatar oskas selle mahuka osa lahendada väga osavalt ja intelligentselt, pingutamata kordagi üle ja hoides kättemaksuhimulise printsessina pinget kuni lõpuni välja. Rooma kindrali Ezio osas tegi veenva rolli Peterburi Maria teatri solist bariton Vladislav Sulimski, kelle vokaalsed võimed ja näitlejameisterlikkus olid võrdselt tasemel. Forestona astus üles Euroopas tegutsev USA päritolu ilusa tämbriga tenor Erik Fenton, kelle rollisoorituse (sõdur) tõsiseltvõetavust segas kostüüm, milles oleks pigem võinud transvestiitide peole minna. Kiita tuleb täpselt ning suure sisemise leegiga esitatud ansambleid, esile tahaks tuua viimase vaatuse Ezio ja Foresto dueti ning Ezio, Odabella ja Foresto tertseti, viimane jättis hea mulje ka seetõttu, et vastupidiselt ülejäänule tundus see lavastatud olema. Kokkuvõtteks võib öelda, et tänu Verdi suurepärasele muusikale, tasemel orkestrile ja ühtlaselt tugevale vokalistide trupile oli etendus igati nauditav. Emotsionaalse süsti said vist küll kõik külastajad. Kavalehelt oleks tahtnud leida ka lavastaja pöördumise, kus ta oleks selgitatud omi mõtteid, mis võinuks valgustada režiilisi ambitsioone. Samuti peaks sisukokkuvõte vastama konkreetsele lavastusele, praegusel juhul selle lugemine pigem segas kui aitas süžeeliine jälgida.