Pärnut meenutades

Barbara Hendricks

Sain kutse olla 2005. aastal Eestis, Pärnus toimuva Klaudia Taevi nim. Konkursi žürii esinaine, kuid žüriis osalemine, rääkimata esinaiseks olemisest, tekitas minus vastakaid tundeid. Ma viivitasin vastusega ja kui ma lõpuks vastasin, avastasin, et nad olid juba kellegi teise kaasanud. Nii, et ma tundsin süümepiinu ja olin kohe nõus 2007. aastal osalema.

Ma ei saa öelda, et ma oleksin seda pikkisilmi oodanud, sest mul oli üks selline kogemus ka varasemast ja ma leian, et see polnud just mu suurim õnnestumine. Seekordne osutus aga väga meeldivaks kogemuseks, mu tütar Jennie saatis mind ja me saime iga päeva lõpus muljeid vahetada. Pärnu meenutas mulle mõnd mereäärsetest linnadest Soomes, kuhu esinemised suvistel festivalidel on mind tihti viinud. Majade stiil oli väga sarnane ja suur osa nende ilust peitus selles, et neist ei ole ajaloo hingust välja renoveeritud.

Konkursil oli palju häid lauljaid ja paljud neist tulid teistest Balti riikidest, kuid ka Valgevenest ja Venemaalt, kaks sopranit Kanadast, üks Iisraelist, üks Hiinast ja hiilgav tenor, Ji-Min Park Lõuna-Koreast, kes pälvis esimese koha. Teine preemia läks Veronika Dzhioevale ja kolmandat preemiat jagasid Ilja Siltšukov Valgevenest ja Oliver Kuusik Eestist.  

Ma laulsin ka soolokontserdil koos Love Derwingeriga õhtul konkursi poolfinaali ja finaali vahel. Kontserdi lõpul, peale tavalist nelja lisalugu ei lahkunud publik siiski saalist, nii laulsin ma a cappela oma seade lugudest „Oh Freedom ja „We shall overcome“. Kui ma kordasin „Oh Freedom“ refrääni, kuulsin ma ühe klapptooli sulgumise häält, siis järgmist ja järgmist. Aeglaselt tõusis terve publik ükshaaval püsti, nii et kui oma silmad avasin (ma laulan seda lugu sageli suletud silmadega) nägin ma tervet saalitäit inimesi seismas, mõnedel silmad pisaraid täis. Mulle sai selgeks, et see publik teab vabaduse tegelikku tähendust. Hiljem tulid isegi mõned mu kaasžüriiliikmed lava taha, pisarad silmis. See oli unustamatu ja liigutav õhtu.

Mul oli üksnes üks päev, et pesu pesta, kohvrid pakkida ja reisida Prantsusmaale, Strasbourgi, et olla Concours International d’art Lyrique de Strasbourg zürii esinaine. Kuna see oli nende esimene konkurss, oli mul väga hea meel, et saabusin värskelt Eesti konkursi esinaisena kogutud teadmistega. Konkursil oli samuti lauljaid üle terve maailma, kuid nüüd rohkem Prantsusmaalt ja Strasbourgi regioonist.

Mul ei olnud võimalust rääkida lauljatega enne konkursi algust, nagu Pärnus kuid ma leidsin võimaluse pärast esimest vooru, et öelda, mida ma olin öelnud ka nende kolleegidele Eestis konkursside ja artistide kohta. Teistega võistlemine ei ole see mida üks esineja tingimata tegema peaks. Noored tennisemängijad ja paljud teised sportlased  valmistuvad teineteise vastu astuma terve oma karjääri vältel kuid suured sportlased on ka suured artistid ja võistlevad ennekõike iseenda ületamise nimel.

Neile, kes konkursitest osa võtavad, on need hetked elus, mis võivad osutuda nii täiesti kohutavaks kui ka kujutada endast, vastupidi, positiivset õppimiskogemust, pakkuda karjääri edendamise võimalusi, uusi kontakte ja isegi võimalust võita auhinnaraha. Kuid artisti edasises elus ei tohiks võistlusmomendil mingit rolli olla.