Ooperilavastus Endla teatris - milleks ?!?

Mõtteid ooperižanrist tänapäevases teatrimaailmas mõlgutab Endla Teatri dramaturg
KITI PÕLD

Mind ei ole ooperiteater kunagi köitnud. See on tundunud kaasaja jaoks ammusurnud žanrina ja selle mõistmine või isegi nautimine on tundunud võimalikuna (ja vajalikuna!) vaid äravalituile, selleks eraldi õppinuile ja pühendunuile. Pealegi näib, et tihti taandub ooperilavastuse vastuvõtt kitsa ringkonna omavaheliseks kenitlemiseks. Nii et pigem olen seda žanri tajunud kui ajaloolist paratamatust, teatriajaloo vältimatut arenguetappi.

Olen sattunud paljudesse vaidlustesse ooperi kui žanri üle, samuti konkreetsete lavastuste aruteludesse. Peaküsimuseks tõuseb sageli, kas ooper kuulub teatrikunsti valdkonda, kas žanril on teatri tunnuseid. Peale vormiliste tunnuste - esinemine dekoreeritud laval, kostüümis, jooksmas lineaarne, sageli sündmusvaene lugu - pole sageli midagi ette näidata. Nii et ikkagi klassikalise muusika kaunistatud esitus?

Nii olen suhtunud skeptiliselt ka Endlas üle aasta tehtavasse ooperiprojekti. Teoreetiliselt. Eelmisi ettevõtmisi ei olnud ma kahjuks näinud, kuid viimasest siinsest lavastusest jäi kõlama mingi lisasõnum, lootus võimalikkusele ja rõõm teadmisest, et ooper võib olla teater. See oli siis, kui Mati Unt tõi lavale Anton Rubinšteini „Deemoni”. Ilus oli näha, et muusikateatri klassikalisel žanril õnnestus tänu targale lavastajale vähemalt sellekski korraks kasvatada silmnähtavad teatrijuured.

Mistahes muusikalavastuse teatraalsus kõige parema teatrimängu mõttes peaks meie ajal olema enesestmõistetavaks normiks ja väärtuseks alati ja igal pool. Kahjuks ei väärtustata muusikateatri mõiste puhul mitte alati selle sõna teist poolt, lavastuse teatrimängulist külge. Ooper on esituse, mängutehnika ja visuaalse stilistika poolest jäänud paljuski samasse ajastusse, kui žanri tippteosteks peetud oopuste sünniaeg. Oleme Endlas omajagu uhked, et siinsed ooperid on lavale toonud mitmekülgsed loojad, kelle mõttemaailm ja intellektuaalne haare on silmapaistvad ning kelle loodud lavailm ei ole vaatajat ükskõikseks jätnud.

Rohkem teatrit ooperilavale! Rohkem mängu, rohkem mõtet!