Bartokile järgneb östrogeenne ooper?

Hannaliisa Uusma
Laulja

Ooperiga on mul lood viimasel ajal päris head. Äsja õnnestus mul hilissügiseses Münchenis endale maailmakuulsa Bayerischer Runtfunk sümfooniaorkestri pilet nihverdada.

Nii kuulasingi reedel, 19. novembril, Herkules saali 15. reas Béla Bartoki “Hertsog Sinihabeme lossi.” Mina kuulasin ja Daniel Harding dirigeeris. Üldiselt olen tänaseks aru saanud, et geeniuste loominguline eneseväljendus võib valdkonnas asjatundmatule vahel võõristust tekitav olla. Usun, et tihtipeale tuleb suuri loojaid tunnetama ja kuulama õppida. Armastus esimesest akordist ei pruugi nende puhul toimida. Joovastus on aga see pant, mille lunastad läbi õppimise. Et õppetööl ka tulem oleks, peaks „asja“ vastu muidugi huvi olema.

BR Orkester, Harding ning peategelased Judith (Elena Zhidkova) ja Hertsog Sinihabe (Gábor Bretz) selle minus igal juhul tekitasid. Tagasihoidlikust huvist suhteliselt vähe-mängitud teose vastu kujunes meeli-ülendav äraolemine. Jah, aeg ning ruum ununesid tõesti. Helid ja viisid keerasid meeled lahti. Ungarikeelse libreto üle võimutsev muusika tungis mõistusesse ja verre. Tundsin, et naudingu vääri-liseks sain isegi mina, kes ma tol õhtul tõenäoliselt ainuke popelectro-tüdruk saalis olin. Ka sõber Paul Uus-Meremaalt, kes kontserdi eel metroole tormates ära oli väsinud, oleks nagu Judithiga tassikese espressot rüübanud ja ellu ärganud.

Kui reedel ja lau-päeval olin kontserdi meeleoludest tiivustatud siis pühapäeval maandusin jälle planeedile Maa.

Lugesin sotsioloog Mimi Schippersi hegemoonilist feminiinsust ja soomanöövreid käsitlevat raamatukest: Rocking out of the Box. Nimetatud raamat käsitleb underground rockmuusikat. Minule joonistusid värskete emotsioonide ajel silme ette aga hoopis ooperi-lavadel aastasadu taasesitatud norma-tiivsed soorollid. Seejärel jõin teed ja muigasin reaalsust peegeldavate kuid seksistlike „ooperinaljade“ üle, mida erinevates seltskondades ikka ja jälle kuulnud olen. Näiteks, meenusid kommentaarid ooperi-primadonnade tisside kohta, mis etenduse eel õlgade vahele joondu tõmmatakse. Ja muidugi sügelevad plastikparukad surevate ürgmeeskangelaste peas.

Pärast lühiajalist uimerdamist ja mõtisklemist lugesin edasi. Jõudsin leheküljeni, kus Schippers intervjueerib ameeriklast Kim Thaily'i. Selle mehe tunnistas muusikaajakiri Rolling Stone Magazine muide 100 läbi aegade parima kitarristi hulka kuuluvaks. Mees tutvustas intervjuus enda loodud testosteroonse- ja östrogeense rocki „teooriat“. Thaily sõnul leiavad rocki olemusliku tumedama essentsi ja agressiivsuse üldjuhul üles vaid mehed. (Kuulen juba ärritunud naisrockarite,- punkarite,- folkarite, -electronikute hõikeid). Testosteroonne ja östrogeenne rock viitab seega muusika olemuslikule erinevusele, mille tingib muusikaloojate soo-põhine sotsialiseerumisprotsess ja sellest mõjutatud elukogemus. Tema „teooria“ on mingil kummalisel moel paeluv. Tõenäoliselt usub nii mõni teinegi, et „naine“ või „mees“ võiksid vabalt teineteisest erinevate muusikaliste žanrite nimed olla.

Toongi siinpuhul kirjeldatud võrdluse üle klassikalise muusika maailma. XX sajandi alguses siitilmast lahkunud Bartokil tõenäoliselt õrnema soo esindajatest konkurente ei olnud. Kas sarnaselt rockmuusikale võiksime rääkida naissuguhormooni nime kandva „uue žanri“ ilmumisest ka kaas-aegsesse klassikalisse muusikasse?