Muusika muudab teatri talutavaks!

Kui piinajad annaksid mulle valida kas vaatan otsast lõpuni keskpärase, kuid tubli draamaetenduse või viletsa muusikalavastuse, valiksin ma viimase.

Miks?

Sest muusika muudab teatri talutavaks!

Kuidasmoodi? Et kütku aga mussi ja vahva šõu on garanteeritud?

Jah! Olen näinud mitut suurepärase muusikavaliku ning täpse ajastusega draamalavastust, millest nende lisandite ära võtmisel midagi järele ei jääks. Kogu maakera ümbritsevas nö eetris kõlab Suur Muusika haruharva. Enamust sellest üüratust helidetulvast, mis inimolendite ajuejakulaadist nootideks ning reaalseteks helideks sünnib, võib kokkuvõtvalt nimetada hästiorganiseeritud müraks. Praginaks...

Suur muusika... Uau... Mis see veel on?

See on muusika suure algustähega - Muusika.

Ja kuidas seda sinu Suurt Muusikat pragina seast, nagu sa üt'sid, ära tunda?

Ei oska vastata. Isiklikult minul pole äratundmisega kunagi probleeme olnud. Äkki ma olen väljavalitu? Piisab fragmendist ja ma kuulen end hääletult röögatamas: "Kurrrrat, ma kuulen muusikat!"

Äkki sa oled ikkagi lollakas või midagi...?

Pigem vist - jah. Sa pole esimene, kes seda kahtlustab. Kui kriitiline arv mulle tuttavaid inimesi samuti arvab, lepin lõpuks selle määratlusega.

Ootan'd, ära hakka kohe põrkama.

Kui Muusika mängib, ununeb mul mu mina. Hõljun paralüseeritult värviliste kujundite pilves justkui unenäos. Alateadvuse palangus võtavad abstraktsed kujundid sageli reaalsete objektide ning inimeste kuju. See sõltub sellest kui Suur konkreetne Muusika parasjagu on. Isegi sündmuste loogiline järgnevus pole välistatud. Kui sõidu peale saan, on tulemuseks pikk orgastiline joovastus nagu narkomaanil. Kestev nauding. Kõige lihtsam säärast kaifi püüda on ooperis, kus lisaks Muusikale pakutakse dramaturgilist konstruktsiooni mõtestatud lüürikaga. Teatris, kinos või seriaalis tean tavaliselt järgmise stseeni sisu juba ette. Halvimal juhul ka ülejärgmist ning kogu jandi lõppu. Ooperižanris see mind ei häiri. Tihti jäetakse klassikalistes aariates aeg ja tegevustik lausa seisma, korrutades ühte ning sama fraasi selleks, et kuulaja peas tekiksid ainult talle omased kujutluspildid ja seosed.

Ooper? Ma'i tea... Totrad kodinad seljas loivab kohmakas mauk lavale, ajab silmad punni, lõuad laiali, kriiskab sea kombel... Ning veel võõras keeles... Naeruväärne.

Jah, tõeliselt imetlusväärseid olendeid leidub planeedil Maa ülepea kasinalt. Kurb. Euroopa ooperisaalide esimestes, kõige kallimates ridades võib märgata inimesi, kes kannavad kogu etenduse vältel silmaklappe, et nähtav tegevus laval ei rikuks esteetilist naudingut, mida pakub hingele Muusika ja inimhääle sümbioos. Traditsiooniliselt on ooperis rõhuasetus Muusikal ning alles seejärel sisul ja lavastusel. Väga komplitseeritud dramaturgiline seade võib takistada muusika voolamist. Tõeliselt Suurt Muusikat on siiski väga raske, pea võimatu idiootliku lavastusega ära rikkuda. Vaataja paneb lihtsalt silmad kinni.

Ähh, no miks mitte minna siis lihtsalt kontserdile, kui see kõik nii keeruliseks aetakse ja kui inimestel on alalõpmata nii kange muusika nälg?

Eks käiakse ka seal, kuid konserte antakse üle ilma tuhandete kaupa päevas. Paratamatult moodustab ettekandmisele tulevast kavast suurema osa hästiorganiseeritud müra. Pragin.

Miks siis?

Sest heliloojad ning interpreedid elatuvad sellest, mis muusika sisse toob. Dirigendid klopivad hästiorganiseeritud müra vahvasti vahtu ja enamus piletiostnuid jääb rahule. Kui esitajad kuulutaksid publikule välja, et ühel teataval õhtul kannavad nad ette kogu neile võimetekohase, teadaoleva Suure Muusika, tuleks järgmisele kontserdile ainult käputäis kuulajaid.

Ai, saatanad! Ja niimoodi muudkui müüvad lahjendatud kraami, ah, et papp tiksuks, jah?

Pappi ikka kulub ooperi peale, jah... Aga kui tahes palju pappi sul ka poleks, loovust see pudi ei käsuta ega käivita. Kui sünnib imetabane kunstiteos, pöörduvad kõik hämmastuse ning imetlusega vaatama. Sellepärast ongi papikunnid kunstnike peale kadedad. Tuhanded loojad minevikus, olevikus ja tulevikus vaevlesid, vaevlevad ning saavad lakkamatult vaevlema, taludes ängi, mida põhjustab küündimatus kängitseda teksti, nootide ja esituse sisse puhast täiust. Puhast õnne. Puhast valgust. Puhast joovastust. Kirjutada hiilgav, veatu, ülev teos, mis tõstaks kuulaja-vaataja kõrgemale argipäevasest porist. Et elada vaimus. Et ununeksid kas või lühikeseks hetkeks kolm suurt S-i, mis meie elunatukesi raamivad.

Segast peksad vä? Mis essi?

Söömine, sigimine ja si..umine.

Ma'i mõista kes need rumalukesed üldse on, kes selle haige jama kõik kinni maksavad?

Eks sina maksad ja mina ja...maksumaksja üldjuhul.

Ei, mina ei maksa! Sina tee mis tahad!

Muusika eest võibolla mitte, aga küllap maksad sinagi mingit laadi lõbu eest. Millegi eest, mis minu arvates pole mitte lihtsalt nüri vaid ka haiseb.

Sa oled ikka loll tõesti... Mine võta rohtu enne kui sa päris ära pöörad!

Küsis ja vastas Marko Matvere