Kunstnik Jaanus Samma naudib ooperit visuaalselt

Hakkasin ooperi vastu huvi tundma suhteliselt hiljaaegu. Valmistusin 2012. aastal Köler Prize'i nominentide näituseks Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis ja otsustasin oma väljapaneku üles ehitada ühe mehe loole, kelle elu oli täis suuri õnnestumisi, aga ka traagilisi läbikukkumisi, mis kulmineerusid lõpuks tema mõrvaga. Kui ma kõik need sündmused kokku panin, hakkas see mulle üha rohkem meenutama mõne Itaalia ooperi süžeed. Seetõttu otsustasingi oma kangelase elu sarnaselt kujutada. Kirjutasin sünopsise ja tegin selle põhjal Kopenhaageni kunagises õukonnateatris fotoseeria fiktiivsest ooperist “Esimees”.

Sünopsise kirjutamisel lähtusin vormelitest, mida ooperite sisututvustused tavaliselt järgivad. Eeskuju võtsin Klassikaraadio saate “Ooperiõhtu” Tiina Kuninga kokkuvõtetest, mida olin esmaspäeva õhtuti juba pikalt kuulanud ja regulaarselt üles lindistanud.

Paralleelselt fotodele ehitasin ka ehtsa ooperi looži, täis kuldseid ingleid, dekoori ja punast sametit. “Loož” on ruumiinstallatsioon, kuhu näituse külastaja saab siseneda ja minu “ooperile” kirjutatud avamängu kuulata, mille muusika autoriks on noor ja andekas helilooja Johanna Kivimägi. Võtan selle installatsiooni kaasa ka Veneetsia kunstibiennaalile, kus ma käesoleval aastal Eestit esindan.  

Kunstniku ja visuaalselt mõtleva inimese jaoks pealub mind ooper eelkõige kui omapärane kultuurinähtus, mida iseloomustab kõrge kunstlikkuse aste nii laulus, lavakujunduses kui ka loo jutustamises. Mulle meeldib ooperi juures eriti emotsioonide võimendatus. Kõike on alati liiga palju ja see, mis põhjamaise esteetika seisukohast võib olla isegi maitselage, tundub mulle väga võluv. Muusikat ennast naudin kindlasti ka, kuid pean tunnistama, et minu teadmised ooperist on kahjuks piiratud. Mind köidab eelkõige ooperite visuaalne pool ja seda ümbritsev luksuslik ja glamuurne kuvand. Ühtlasi olen ma suur ooperimajade fänn. Alati kui reisin, proovin ka ooperit külastada, mitte tingimata etendusi, vaid just hoonet. See on nagu mingi mõis, kus kohapeal tehakse kõik eluks vajalik. Seal on oma töökojad, toitlustusasutus, majutus – täielik omaette maailm. 

Katsun paar korda aastas midagi Estoniasse vaatama minna ja viimasel ajal olen ka väljaspool Eestit ooperis käinud. Üks meeldejäävamaid kogemusi oli Viini Rahvusooperi külastus. Oli tunda, et Austria puhul on tegemist tõelise ooperimaaga. Minu kohalik sõber, kes ei olnud vist viimased kümme aastat ooperis käinud ja ei tundnud selle vastu ka mingit huvi, teadis kõigest hoolimata, mida ja kelle esitluses parajasti mängitakse.

Viinis on ooperi külastamine kõigile taskukohane. Sain tookord Puccini etendusele "Tütarlaps kuldsest läänest" Jonas Kaufmanni esituses seisukoha kõigest kolme euroga. Kui hakkasin etenduse vaheajal oma kõrval seisva daamiga rääkima, siis selgus, et ta oli seda juba kolmel korral vaatamas käinud ja kavatses veel kaks korda tulla. Ta oli suur Jonas Kaufmanni austaja ja leidis, et ta on maailma kauneim mees.

Ma ei usu, et ooper suudab kõiki inimesi kõnetada, sest tegemist on minu meelest päris spetsiifilise žanriga, mis võib-olla isegi teadlikult distantseerub kaasajast. Isegi kui ta proovib kaasata kaasaegset klassikalist muusikat või kajastab süžee aktuaalseid teemasid, jääb ta ikka üksikuks saareks, mida kummalisel kombel pole tormid veel üle ujutanud. Kuid tänu sellele, et ooper on nii kaugel kõigest, millega me elus igapäevaselt kokku puutume, suudab ta pakkuda vaheldust ja annab võimaluse ajas paarsada aastat tagasi minna.