Kui mäng algab, siis muusad vaikivad                         

Mart Kivastik

Lapsena ei suutnud ma kuidagi sellega harjuda, et kui Violetta ja Alfredo on nii paksud ja vanad, siis kuidas nad teineteist armastama ulatuvad.  Mu ema ütles, et see ei loe, ooperis nii ongi. See ei ole päris. Tollest ajast olen ma alati arvestanud sellega, et ooperis „nii ongi, et pole päris“.

Ükskord viisin ma Tartus ooperisse oma Soome sõbra, hullu ooperifänni, lihtsalt et näidata, kuidas meil ooper on. Tartu ooperi häda on selles, et meil on mõlemaid vähe. Nii lauljaid kui publikut, aga tookord oli meil veel Jassi Zahharov, kes laulis Rigolettot. Kui Rigoletto parajasti esines, oli kõik imeilus, aga kui oli teiste kord, oli aariaid raske ära tunda. Seetõttu magas mu Soome sõber suurema osa etendusest maha, aga lõpuaplausi ajal ärkas ning hüüdis vaimustunult: „Braavo!“. Sellest tunneb kohe ooperiprofi ära. Braavo ei pruugi ka olla päris. Ja see mulle muuseas väga meeldib, et kitsastele oludele vaatamata hüüame me oma väikses kodulinnas ikkagi „Braavo!“. Me oleme oma linna eest väljas. Viimasel ajal on tegelikult ooper nii Tartus kui ka mujal  siiski  edenenud. Sopranid üle maailma on nii noorendus kui saleduskuuri ette võtnud.  

Ja nüüd see, millest ma tegelikult rääkida tahtsin – Wiesbadenist ja Wagnerist. Wiesbaden on mõnus Saksa linn, kus peetakse iga kahe aasta tagant teatrifestivali. Tolle festivali eestvedajaks on kohaliku teatri direktor Manfred Beilharz, kes eelmisel aastal läks kahjuks pensionile, aga see selleks. Wiesbadeni ooper erineb oluliselt Tartu omast. Juba sellepärast, et sakslased on rikkad, aga ooper ja raha on teineteisest lahutamatud, väikese rahaga võib suurest ooperist vaid unistada. Seda, kui suur on Wiesbadeni ooper, õnnestuski mul näha, kui Manfred Beilharz kutsus mind kui festivalikülalist vaatama nende „Lohengrini“. Loomulikult oli mul tasuta ooperipileti üle hea meel, aga väike hirm oli ka: Wagner on ju tavaliselt pikk ja samal õhtul oli toimumas jalgpalli EM-i vist isegi poolfinaal. Kartsin, et me sõidame oma ooperiga täiega mängu sisse. See oli veel Saksa enda mäng, nii et ei pruugigi mängu vaadata, võib  vaadata vaatajaid. Põnev. Ma kõhklesin ooperi ja vuti vahel. Otsustavaks sai see, et Manfred andis mulle oma isikliku looži, kus  kunagi istus  ertshertsog ise. Ma ei saanud kuidagi ära öelda. Ja lubati, et etendus lõppeb poolajaks ära.

Isikliku looži suureks eeliseks on see, et sind ei nähta. Ma olin niipalju tark küll, et võtsin pudeli veini ja juustu kaasa, et poleks asja puhvetisse. Laenasin ühelt Luxembourgi luuletajalt pintsaku ja läksin. Teisel vaheajal jooksin ma oma hotellituppa tagasi, uue veini järele – „Lohengrin“ on ju peaaegu neli tundi pikk. Aga aeg lendas! Wagner on suurejooneline igas mõttes. Orkestriaugus, kui ma õigesti lugesin, oli üheksa kontrabassi! Meeskooris laulis paarsada meest, appi! Kust see rahvas kõik võetakse?! Kunstnik oli lavale mananud muinasjutulisi lavapilte. Wagner on ka selles mõttes geniaalne, et ta sobib kõigile: füüreritele nagu Hitler, ja minusugusele mittejuhile, ja ka lastele, kes pole veel üheks ega teiseks saanud. Ma vean kihla, et lapsed vaataksid Wagneri etendusi, suu ammuli, ja unustaksid igasugused arvutimängud. Wagneri muusika on kuidagi kosmiline. Alles kui ooper läbi saab, oled maal tagasi. Vaevalt olid braavo-hüüded ja aplaus lõppenud, kui ma võtsin jalad selga ja lidusin puhvetisse teleka poole.

Wiesbadeni teatri omainimeste kantiin on õdus paik. Seal süüakse odavalt ja hästi, aetakse asju, juuakse õlut ja veini ja vaadatakse vutti. Seda enam, et näitlejad on teinekord uskumatud jalgpallihaiged ja festival toimub täpselt samadel aastatel kui jalgpalli EM ja MM. Etendused on viibinud, kuna näitlejad passivad teleka ees ja publik ajab näpuga moblas tulemust taga.  Nii et kui ma kantiini ukse lahti lõin, istusid äsja laval olnud Elsa ja Gottfried koos lavapoiste, helimeeste ja orkestrantidega juba teleka ees ning Ameerikast saabunud Lohengrin tegi lahkelt šampust välja. Tal oli veel grimm näos. Kuidas nad küll jõudsid? Wagner on küll surematu, aga kui  mäng algab ja lavale astuvad jumalad – Ronaldo ja Messi –, siis kahvatub ka Wagner ise.