Tugevamad jäävad ellu

Erki Pehk, festivali kunstiline juht

Selle kolumni pealkiri on ajendatud mitmest mõtterännakust, mis mind on viimasel ajal külastanud. Liigud ise, liiguvad mõtted on öelnud Heino Eller... See kunagi Konsarvatooriumi seinalt loetud mõte on end ikka aega ajalt meelde tuletanud, tihtipeale pean Maestro Elleriga nõustuma just siis kui avastan end jälle uutelt mõtetelt – need ei kipu tulema Tallinnas argiaskeduste vahel, vaid ikka siis kui silm ja kõrv tabavad asju mis meeli uuel kujul köidavad...

Viibisin hiljuti Amsterdamis – Hollandi Ooperistuudio korraldatud konverentsil, kus peamiseks teemaks oli – kuidas me tegelikult noori ooperilauljaid aitame? Kohale olid kutsutud paljude ooperiteatrite casting direktorid, agentuuride esindajad, noorte lauljate programmide (ooperistuudiote) juhid, aga ka konkursside esindajad. Nende väärikas seltskonnas avastasin ka ennast esindamas Klaudia Taevi nim. konkurssi. Huvitaval kombel ei suhtle konkusid ju omavahel – selles suhtes oli selline kohtumine võib-olla esmakordne taolisel mõttevahetuse tasandil! Igatahes möönsid seda kõik kohaletulnud – ja nende seast võis leida ikka tõesti maineka ajalooga konkusse – Cardiff, Queen Elisabeth, Belvedere jne.

Kolmepäevane mõttevahetus kujunes ääretult huvitavaks, selgus, et on olemas NII palju inimesi, kes on oma elu pühendanud sellele, et ooperilauljad üle kogu maailma leiaksid tööd ja saaksid oma andele vastava tähelepanu. Kui agentuuride ja ooperimajade panus on suhteliselt selge igaühele, siis ooperistuudiod ja konkursid – kuidas nemad siis tegelikult saavad lauljaid aidata? Peab tõdema, ja seda rääkisid ka osalenud noored lauljad, et Akadeemiad ja Konrservatooriumid jäävad siiski vaid noorte lauljate baastreenigulaagriks - sealt saadakse tehnika ja professionaalsed võtted lauljaks saamiseks, pärast seda lükatakse nad pesast välja ning peavad hakkama ise tiibu kandma. Elu on karm võitlus ka lauljate maailmas. Praktilised kogemused, minapildi reaalne tajumine – kas ma tean oma võimeid, tunnen oma häält ja eelkõige oskus tänapäeva maailmas suhelda – need märksõnad jäävad maha sellest, millest enamikult noortel puudu jääb siis, kui nad on just meeletut hakkamist täis ning sooviksid maailma vallutada! Tihtipeale saabuvad tagasilöögid, sest ooperimajade uksed on kitsad...

Sain ohtralt komplimente, sest teatavasti on Taevi konkursi üks kandvamaid mõtteid, et noored edukad saaksid oma annet rakendada professionaalses ooperietenduses mida me PromFesti raames ise korraldame. See on ainulaadne eksisteerivate konkursside seas. Järjest rohkem just konkursirahvaga diskuteerides jõuti selleni, et žüriides peaks tooni andma inimesed, kes kõige reaalsemalt saaksid kaasa aidata noorte konkursantide käekäigule – lauluõpetajad on toredad küll, aga nende maksumumpunktid on lõpuks vähe väärt võrreldes agendi või kastingdirektori omadega...

Jah, muidugi on palju kinni õnnes... Aga kahtlemata ka sihikindluses. Anatoli Siuko, kes oli meie viimase konkursi parim, kandideeris Veronas Colline’i rollile. Tugevas konkurentsis tuli naasta teadmisega, et kogemusi jääb väheks, eelistati vanemat, professionaalsemat. Hollandi ooperistuudio märkas Anatolit meie konkursil, ja noor artist kutsuti osalema projektidesse Amsterdamis. Juhatasin ka ise stuudio kontserdil kuulsas Concertgebouws, kus Anatoli tegi hiilgava etteaste! Seda märgati. Tuleval suvel – pärast seda kui ta rõõmustab Promfesti publikut Attilaga, seab ta juba sammud Salzburgi...

Juba tüütuks on muutunud jutud rasketest majandulikest aegadest... aga neid tuleb ikka ja jälle. Tagasilöökideta ei ole veel kulgenud ühegi artisti tee. Kuuleme raskustest nii riigitasandil kui ka ajaproovile vastupidanud kunstikollektiivides. Ka PromFesti ilusaid hetki on kägistanud olelusvõitluse kämmal. Ent tuleb soovida kõigile: saagem tugevamaks, õppigem vigadest, liikugem kaasaegses ruumis, sest liikuvad mõtted teeved meid kindla peale tugevamaks! Ja tugevamad jäävad ellu!