Teie festival

Erki Pehk

PromFest toimub 2009. aastal kolmandat korda. Tegelik festivali eellugu on veelgi pikem, ulatudes aastasse 1996. Ajakirjanduses on kirjutatud, et üks või teine festivali raames toimunud üritus on nende aastatega traditsiooniks muutunud. Kahtlemata on meil juba oma publik, kes Pärnu ooperiettevõtmisi naudib, samuti kindlad sündmused, mille ümber festival kasvab. Ent kas kümnendipikkune ajalugu annab põhjuse rääkida järjepidevusest?

Traditsioonid, mida me traditsioonideks peame, ei ole tegelikult mingid iseenesestmõistetavad asjad. Keegi ega ka mitte lihtsalt mingi abstraktne miski, pole ühegi fenomeni taga. Eks hakkas eesti keel ja -meel arenema tänu missioonitundelistele meestele/naistele üle-eelmisel sajandil. Toona tundus neile, et seda on vaja. Teistele polnud, neile oli… Või näiteks Rahvusooper on meil sajandi vanune, kuigi eks alguses oli kindlasti neid, kes selle vajalikkuses kahtlesid. Selliseid inimesi on alati olnud, ilmselt rohkemgi kui neid, kes põlevad uute protsesside käivitamise soovidest.

PromFesti praegused korraldajad – Madis, Maarja, Toomas, Katrin, Sven, Maris, Erki jt. on kõik mingil ajahetkel sattunud üht festivali korraldama.... festivali, mis muuseas on välja kujunenud, mida pole teadlikult ellu kutsutudki! Toomase lauluõpetajal, legendaarsel pärnakal Klaudia Taevil oli juubel tulemas... Mõeldud-tehtud – hea mälestusehoidja võiks olla noorte lauljate konkurss. Erki sattus konkurssi korraldama tänu soovile teha konkursi finaalvoor koos orkestriga. Selline pürgimus pani mõtlema konkursi laiemale rahvusvahelisusele.

Kui konkursil hakati pärgama noori lauljaid, kes praegu juba „suurtel” lavadel ilma teevad, siis oli kahju neid andekaid inimesi lihtsalt preemiarahaga Eestist ära saata. Ain Roost ja Endla teatri avatud pere andsid võimaluse ühiste ooperiproduktsioonide tekkimiseks – nüüdseks saabuvad konkursi laureaadid Eestisse, et rolle teha ja ennast Eesti publikule taaskord „meelde tuletada”.

Uus kontserdimaja Pärnus tõstis märgatavalt konkursi korralduslikku taset – ooperimaalima nimesid, kes züriiliikmetena Pärnut väisavad, oleks patt ilma kontserdita Eestist ära lasta, samamoodi igal aastal kümned noored lauljad, kokku juba rohkem kui 36 erinevast riigist, saavad Muusikaakadeemiaga koostöös täiendada enda vokaalseid oskusi meistriklassis... Märkamatult festivali mõõdud võtnud konkurss toimub nüüd juba kuuendat korda, festivalina kolmandat korda... Eesti Televisioon kannab juba teist aasta finaalt-konserdi otse-eetris üle... Taset pole enam võimalik varjata, ammugi enam häbeneda. Siiani on kõik kujunenud loomulikult ja loogiliselt...

See kõik ei sünni ometigi lihtsalt. Praeguses riigi majanduslikus olukorras seda raskemini.
On korraldajatelgi olnud ahastushetki mil tunduks parem kogu aastatepikkune protsess seisma jätta... Festival on toimima hakanud, leidnud koha paljude teadvusis, haaranud kaasa erinevaid inimesi artistidest, ametnikest publikuni välja. On siis PromFest saanud traditsiooniks? Kas eeldame seda või loodame?

Meie, korraldajad saame vaid öelda, et festival toimub kolmandat või kuuendat korda, aga teie, publik ja koostööpartnerid mäletate ja seote seda oma emotsionaalses mälus järjepidevaks tervikuks. Selle nimel on meil tegijatel vaja pingutada – see saab olla ainus põhjendatud eesmärk. Seni kuni kõik koos selle eesmärgi poole pürime on Eestis olemas üks omanäoline ooperimuusikasõpru ühendav festival.