Kollane maailm

Erki Pehk

Elame ostu-müügiajastul. Ammu pole kõik endine - siis niimoodi kui veel 20, 50, rääkimata 100 aastat tagasi. Loeme raamatuid, vaatame filme ja kuulame memuaare, mälestusi „vanadest aegadest“. Muret on olnud igal ajal - alati on pitsitanud majandusraskused, kunstnikud on hävitanud end mittemõistmise surve all, poliitika on mõjutanud kultuurilisi otsuseid. Põgusal süvenemisel paistab, justkui polekski selles plaanis midagi muutunud. On siis kõik endine? Julgen arvata, et mitte. Tänapäeval on esile kerkimas üks jube ilming - kõikide väärtushinnangute halastamatu devalveerumine.

Alati võib öelda, et väärtused on suhtelised. Enamasti seda, mida on palju või on kergesti kättesaadav, hinnatakse vähe. Ka vihm on tunduvalt suuremas hinnas põua ajal, mitte sügistormides. Kuid mind masendab hoopis miski muu - leviv tendents on hoolimatus ehk siis hoolimine muust, kui tõelistest väärtustest - eetikast, esteetikast, tolerantsist, kasvatusest... täiesti arusaamatu võib tunduda hüüatus - „niimoodi lihtsalt ei tehta”! Jokkimine on moodsa inimese edukuse suurim oskus - tänapäeva devalveerunud maailmas läbilöömise alus.

Keerulised majanduspoliitilised ajad on paljusid sundinud tagasi vaatama tormilisele sajandialgusele ja viimastele aastakümnetele. Avanev vaatepilt võib lohutada vaid neid, kes on olnud orienteeritud majandusliku kasumi saavutamisele või lihtsamal moel - aina ilusamate, uhkemate ja praktilisemate asjade soetamisele. Kui oled hästi müünud, siis oled „rikas ja tuntud mees“, kui oled hästi ostnud, siis oled „kõva ja tuntud mees“. Lihtsustatult võiks seda ostu-müügiteemat ümbritsevat iseloomustada veel suhteliselt hiljuti tundmatu kontekstilise väärtussõnaga - kollane. Kollane maailmapilt. Enam ei saa vaadata läbi roosade prillide ega ulpida helesiniste unelmate maailmas. Ehk vaid üksnes siis, kui need roosad prillid on tuntud disainiguru meeskonna loodud ülikallis toode ja helesiniseks saab pidada „salakaval-naivistlikku“ kunstnikunägemust - pop-art’i, mis kindla peale müüb. Ja kõik müüb, olgem kindlad - isegi lilla läheb müügiks. Ja mis kõige „toredam“ - ostjaid jätkub!

Selleks, et kunst oleks kultuuritarbijale kättesaadav toimub halastamatu ost-müük. Kõigepealt ostavad korraldajad artiste ja kunstnikke - kallimad on loomulikult need, kes on end paremini „müünud”. Ent ometigi on selliseid nimesid kaasamata ka tunduvalt üritust raskem kultuuriostjale edasi müüa. Kuulsus on väärtus...

Selleks, et sündmus silma paistaks, on vaja kokku osta võimalikult palju erinevaid reklaamikanaleid - mida rohkem märgatakse, seda kindlam, et ka rohkem ostetakse. Suur ja uhke on väärtus... „Verelaskmine“ ja „köögipoole näitamine“ on need teemad mis eriti hästi müüvad. Kõik see tähendab aina suuremaid rahanumbreid, kallimaid pileteid, võltse naeratusi, ülespuhutud jutte, värvilisemaid reklaampindu, meedia tähelepanu... Ja see jutt ei puuduta ammu enam vaid laiale maitsele suunatud meelelahutuskultuuri, ooperifestivali korraldajana puutun ma kõikide nende teemadega kokku täpselt samamoodi!

Kultuurile suunatud toetusraha sööb peamiselt ürituse väljapaistvuse ostmine (ürituse väärtuse ostmine?!), et oleks piisavalt kohalemeelitatavat publikut, kes ostaks võimalikult kalli hinna eest, et lõpuks ots-ostaga kokku tulla. Muidu pole ju enam põhjust järgmine kord toetusraha küsida. Donkihhotlikkus ei vii kuhugi - oleme ka Eestis näinud, et kui proovida tegutseda ilma seda malli järgimata, siis jääbki asi ära! Ostu-müügi aspektist pole kultuuril ja „kultuuril” vahet. Kollane on oma töö ära teinud.

Kindlasti öeldakse, et nii on see alati olnud - inimesed tormavad oma iidolite järele, kuulsat tsirkuseartisti või imelast on ju kõik oma silmaga näha tahtnud. Aga võib-olla tõesti?! Ometigi, kas ideaalis võiks see kõik hoopis teisiti olla? Või nõuab see kõikide väärtushinnangute täielikku ümber kujundamist - alustades poliitilistest ja majanduslikest? Millal?! Järsku hakkab see just täna - meie endi seest, sest kust mujalt - ega siis ometi jälle mõne reklaamikampaania ajendil...?