Üllar Saaremäe: Kui midagi öelda pole, ära parem tee!

Luule Tulev

Kas PromFesti pakkumine ooperit lavastada tuli üllatusena?

Oo, jaa. Olin küll vaikselt varem veeretanud mõtet, et kunagi võiks ehk proovida midagi suurt selles vallas, aga alles tulevikus ehk.  Väiksemaid lavastajakogemusi lühiooperite näol mul ka on – Handeli „Acis ja Galatea” ning Mozarti „Bastien ja Bastienne”. Aga Verdi „Attila” saab olema midagi sootuks keerulisemat. Olin kursis, et PromFest kaasab oma projektidesse ooperilavastajatena inimesi muudest loomingulistest ringkondadest, nagu draamalavastajad ja näitlejad, aga oodata, et pakkumine jõuaks minuni, ma tõesti ei osanud. Suur väljakutse.

Sind seostatakse tihti punkmuusikaga. Kas praegune ettevõtmine ei tundu vastase poole üleminekuna?

Kaugel sellest. Pean esiteks paari lausega kirjeldama minu suhet punkkultuuri, kui seesugusesse. Hindan ja armastan siin eelkõige põhimõtet, mis võitleb ühiskonna mandumisega. Kõigega, mis muudab inimesed ühiskonna orjadeks ja manipuleeritavateks  nukukesteks. Suures plaanis peaks seda tegema kogu mõtlev inimkond, aga liiga palju on hirmu ja laiskust. Punk julgeb sellele vastu seista. Olla selgroogne. Teine asi on punkmuusika. Oma tooruses ja otsekohesuses on need helid väga elustavad. Mõistagi pole võimalik võrrelda seda ooperimuusika viimistletuse ja väljapeetusega, ent tähtis on ju emotsioon, mida muusika sinus vallandab. Ja siin leian ma palju sarnasust.

Kas ooperiartistid on Sinu jaoks pigem näitlevad lauljad või laulvad näitlejad?

Ideaalis oleksid vast näitlevad lauljad. Aga kindlasti on iga ooperiartist isiksus iseenesest, nii oma vokaalsete, kui näitlejalike võimete poolest. Arvan, et siin ei ole ühest vastust. Annan endale aru, et esmatähtis on siiski muusika ja vokaal. Seega keskendun mina eelkõige sündmustikule ja visuaalsusele. Lootmata kõrgelennulist näitlejatööd. Aga mine sa tea!

Oled Sa lavastajana meeskonnamängija, või peab Sinu nägemus jääma primaarseks?

Sõltub tööst. Mõnikord nii, mõnikord teisiti. Ent ilma isikliku nägemuseta, pole lavastada võimalik. Kuidas seda saavutada, mida ootad, on juba organisatoorne ja psühholoogiline küsimus.

Kas teed teatrit pigem publikule või iseendale?

Jällegi sõltuvalt. Reeglina teen ikka asju, mis huvitavad mind ennast. Seega peaksid need korda minema ka publikule. Vähemasti nii ma arvan. Ent Rakvere teatri peanäitejuhina on tulnud teha ka lavastusi, mis võibolla niivõrd ennast ei puudutagi. Aga publikule osutuvad nad vajalikuks. Siin tuleb alati leida see miski, mille pärast just mina ja just praegu seda teen.
Aga ainult endale pole ma küll kunagi teinud. Ja ainult publikule ka mitte.

Muusika roll teatris Sinu silmade läbi?

Heli on mind alati kõnetanud. Seega ka muusika. Leian, et muusika on üks olulisim komponent teatris näitleja (artisti) ja kunstniku kõrval. Mõnikord on see suisa peaosa, mida etendab muusika. Ja Ooperis on ta seda alati.

Mis käivitab Sind kui lavastajat?
Lugu, mida jutustada. Lavastus on minu jaoks alati jutuvestmine – ka sõnadeta. Ka ainult piltide ja visuaalsuse kaudu. Kui midagi öelda pole, ära parem tee!

Miks just Verdi „Attila”?

Ju PromFest leidis, et on õige aeg. Mina haakusin. Ise poleks ma selle teoseni vast jõudnud. 

Ehk kergitaksid saladuseloori sellelt, milline saab olema „Saaremäe Attila”? Kas punkooper?

Oleme jõudnud koos kunstnik Madis Nurmsi ja dirigent Erki Pehkiga väga põnevatele radadele. Punki saab seal olema kindlasti, aga mitte tavamõistes. Rohkem ehk esiotsa ei vastaks.

Mis tegelane Attila Sinu jaoks on? Kas draamalaval tahaksid teda kehastada?

Kuidas võtta. Vallutaja? Vabastaja? Ajaloolise isikuna teame temast, kui inimesest ju vähe. Me oleme loonud temast müüdi, mis toetub erinevatele fantaasiatele. Ka Verdi ooperi libretto annab vaid ühe vaatenurga. Kas tahaksin teda mängida? Siin on esmaküsimus selles, millisena on autor teda näinud. Kindlasti tahaksin teda mängida, kui leiduks tugev materjal, mis mind kõnetaks. Ja milles oleks üldistusjõudu.

Milline oli Sinu viimane (muusika)teatrielamus?

Keeruline küsimus. Kui elamus professionaalses mõttes, (kuidas nad seda teevad!) siis on neid mitmeid. Lihtvaatajana on elamust saada kahjuks raskem – ei oska enam vaadata unustamata tausta. Aga mis seal ikka – U2 kontsert Helsingis. Lõpuni viimistletud show ja suured isiksused.