Marko Matvere - koerapolkast Carmenini

Mariliis Saretok

Üheteistkümnele küsimusele elust, loomingust ja muusikast vastab ooperi “Carmen” lavastaja Marko Matvere

Mis oli esimene tähelepanuväärne sündmus, mida sa oma elus mäletad?
Seisin kolmeaastasena ühe Lõuna-Eesti raviasutuse mängutoa laual ja jagasin kingituseks toodud pika kurgiga ümber laua jooksvatele kaaspatsientidele hoope pähe. Kurk murdus, mäng lõppes.

Mis ajast või mis sündmusega muutus muusika sinu elus tähtsaks?
Algkooli pinginaaber õpetas klaveril koerapolkat mängima. Järgmisel päeval näitas seda ülekäe võtet.
Sealtpeale olengi plindris.

Kas sellised üritused nagu põnevussari "Ohtlik lend" või muusikal "Georg" on sinu jaoks ka tulusad?Igatahes mitte tulutud.

Kas ja kui suur koht on rituaalidel Sinu ning Sinu pere elus? Kelleks tahab saada tütar Matilde?
Pole rituaale, ei meeldi. Ausalt öeldes ei tea.

Sa tegid mõni aeg tagasi telesaadet kaugetest maadest. Seetõttu oled ka palju reisinud. Kas/miks sulle meeldib Eestis elada?
Tõeliste seiklejatega võrreldes pole ma kuskil käinud.

Kust ammutad uut jõudu eluks ja loominguks?
Eluks ikka söögist ja joogist. Loominguks paraku kindlaid retsepte pole.

Räägi mõni vahva lugu, mis on sinuga laval/lava taga juhtunud
Vahva peab lugu olema saali poolt vaadatuna. Igasugu tobedad äpardused on pigem piinlikud. Püüan nad unustada.

Kui kergelt sündis otsus võtta vastu pakkumine lavastada Carmen? Mis sai määravaks?
Küllaltki kergelt. Määravaks sai lugu tahtest, kirest ja vabadusest. Lisaks suurepärane muusika.

Anna aimu, milline saab olema „Matvere Carmen”
Tinglik. Plaanide kohaselt.

Millised on draama- ja muusikateatri erinevused nii näitleja kui lavastaja seisukohalt?
Muusika ongi ainus erinevus. Lisaks tekstile ja dramaturgiale võimendatakse mõtet ja emotsiooni muusikaliselt.

On kindlasti erandeid aga parimal võimalikul moel toimib see kooslus juhul kui nii vaataja-kuulaja kui ka libretist ning helilooja räägivad ühte ja sama keelt. Tõlkes nihkub mõte keelte erinevuse tõttu sageli õigete nootide alt kuhugi mujale ja subtiitrite lugemine on nagu on. Olen kohanud muusikateatri inimesi kelle jaoks sõnad ja nende abil edastatav mõte polegi kuigi olulised. Tähtsam on üldine emotsioon. See on suurim barjäär mis lahutab sõna- ja muusikateatrit. Ise usun küll, et lugusid on võimalik jutustada ka ilma sõnadeta võis siis lauldes la-la-laa.

Kui Sa võiksid kelleltki küsida ühe küsimuse, teades, et Sa saad sellele vastuse, siis kellelt ja mida Sa teada tahaksid?
Mõne enesetapjaga, mõtlen mõne õnnestunuga, oleks põnev vestelda.