Kunstnik Madis Nurms: ma tahan interpreteerida, mitte illustreerida

Mariann Joonas

Minu esimene kokkupuude Madisega oli siis, kui ta õppis Tallinna Ülikoolis reklaami ja imagoloogiat. Kuna Eesti reklaamindusel ei ole minu jaoks mitte mingit pistmist kunstiga, olin üsna imestunud, kui ta võttis minuga ühendust ühe muusikaprojekti raames, et plaadiarvustust tellida. Veelgi suurem oli minu üllatus siis, kui valmistades ette Mai Murdmaa „Thais’i” intervjuud, nägin Madise nime sõna „kunstnik” kõrval. Tol hetkel asusingi lähemalt uurima, millega Nurms tegelikult tegeleb ning täna on mul au seda andekat noormeest küsitleda ja teilegi, head lugejad, tutvustada.

Kuidas sattusid kunstimaailma?
Ülikooli astudes teadsin, et tahan õppida loomingulist eriala, samas ei paelunud mind idee Kunstiakadeemia baasharidusest. Tahtsin pigem laiapõhjalist teoreetilist haridust. Nii lõpetasingi reklaami ja imagoloogia eriala.
Hiljem, kui käsitööoskuse puudumine tunda hakkas andma, otsustasin EKA magistriõppesse asuda. Kunstiakadeemia tõi mu ellu neli äärmiselt toredat naist: Lilja Blumenfeldi, Ann Lumiste, Katrin Kivimaa ja Katri Aaslav-Tepandi.
Kui ma suudaksin endasse ammutada kasvõi murdosa Lilja esteetilisest väljendusrikkusest, Annu võimest ka kõige lootusetumates olukordades konstruktiivseks jääda, Katri süstemaatilisusest ja Katrini põhjalikkusest, oleksin kunstnikuks saamise teel juba suure sammu astunud. Mul on nendega väga vedanud.

Kas „Thais” on sinu esimene suurem kunstikutöö teatris?
Ei, minu esimene täismahuline töö teatrikunstnikuna oli Bizet’ „Carmen“, mille lavastas Marko Matvere.

Tol korral vist n-ö jalad värisesid rohkem kui nüüd?
Muidugi (naerab). Mul polnud siis ju õrna aimugi, mida tegelik kunstnikutöö endast kujutab.
„Carmeni” prooviperioodil olin esimene, kes hommikul teatrisse saabus ja viimane, kes lahkus – hirm kontrolli kaotada ja teisi alt vedada oli niivõrd suur. Õnneks on Endla teatris palju oma ala asjatundjaid, kes raatsisid oma aega minu harimisele kulutada.

Kuidas üldse jõudsid ooperi juurde?
Ooperi juurde tõi mind poolkogemata Erki Pehk, kes kutsus appi Pärnus toimuvat Klaudia Taevi nim. Ooperilauljate Konkurssi korraldama. Tegin samal ajal lõpueksameid ja nii pugesin ühel pärastlõunal Endla teatri pimedasse saali, et tagareas korraks tukastada. Linnar Priimägi lavastas parasjagu Verdi „Rigolettot“.

Oli see nüüd saatus või jumala sõrm, aga ärgates mängiti parasjagu viimase vaatuse tormistseeni. Muusika keris pöördumatult kulminatsiooni – ooperi kangelanna tapmise – suunas, kord laulsid kolm lauljat korraga, siis jälle vaheldus võimas orkestrimuusika pahaendeliste pausidega. Kurjategijate kujud paistsid välgusähvatuste ajal pimedusest, õhus oli tunda korraga surmahirmu ja tapahimu. Ma ei oska seda kuidagi paremini sõnadesse panna: miski minu sees rebenes.
Olin küll lugematuid kordi teatris käinud, ent midagi sellist polnud ma varem tundnud – muusika ja inimhääle võimsus muutsid emotsioonid reaalseks. Olin ooperist lummatud.
Hiljem asusin tööle XXI Sajandi Orkestrisse, mis Pärnu ooperiettevõtmisi korraldas. Töö rahvusvahelise ooperimuusikafestivaliga andis mulle hindamatu võimaluse näha ka muusikalavastamise telgitaguseid ja tutvuda ooperitega teatrites üle maailma.

Mis sind „Thais’i” materjali juures võlus?
Mul on veider iseärasus – ma ei suuda taluda kõrget meeshäält ehk tenorit. Olenevalt lauljast võin ma aaria ilma erilist emotsiooni tundmata välja kannatada või siis saalis lausa füüsiliselt piinelda. See on kummaline, sest paljud muusikateatri austajad ootavad justnimelt tenori kõrgeid noote.
Kuid Massenet eelistas samuti tumedamat meeshäält ja kirjutas oma ooperite pearollid enamasti baritonidele. Nii meeldib mulle enamus tema loomingust.
Ilmselt on see ka põhjuseks, miks paljude tema ooperite mängitavus on marginaalne. Siiski pole halba ilma heata – vähelavastatud „Thais“ pole koormatud varasemate lavastuste taagaga, see on veel avastamata kalliskivi.
„Thaisi“ teema on kirjeldamatult põnev, siin on kahe äärmusliku ellusuhtumise kokkupõrge – vulgaarne kirg ja dekadents võistleb äärmusliku askeetlusega. Aga see pole labane hea-versus-paha võitlus, pigem põhiolemuselt sarnaste inimeste lootusetu püüd end ähvardava „teise“ eest kaitsta.

Kui palju oled tüki lavastamisel arvestanud eelnevate lavastustega?
Kahjuks ei ole Thaisi varasemaid lavastusi eriti kätte saada. Olen tervikuna näinud kaht lavastust, raamatute vahendusel tutvunud esiettekandest säilinud materjalide ning kunagiste lavastuste kostüümide ja lavadega. Kui oled ise nö publiku seas, tunned kõige paremini ära potentsiaalsed komistuskivid. Näed, mida mitte teha.

Milline saab lavastus olema?
Publikule väljakutseid pakkuv. Me proovime teha lavastust, mis vaatajat puudutaks, mitte ei oleks lihtsalt ilus vaatemäng papist dekoratsioonidega. Kes on näinud varasemaid PromFesti ooperilavastusi, võivad umbes aimata.
Mind huvitavad postmodernistlikud ilmingud lavakujunduses ja ilmselt hakkab see ka valmivas lavastuses välja paistma. Kindlasti ei vii lavastus vaatajat tagasi IV sajandi Egiptusesse ega ole ka väga selgepiirilisse stiili surutud. Pigem tuleb „Thais“ tinglik ja mänguline, kombineerib erinevaid elemente.

Kui tähtis on kunstniku roll ooperi lavastamisel?
Kuna ooper ühendab vormina mitut võimsuselt võrdväärset kunstiliiki, on ka selle lavastamine erilaadne meeskonnatöö, siin ei ole draama- või filmirežiile omast kindlat hierarhiat. See, kes juhtoina rolli haarab ja teiste tööd suunama hakkab, sõltub juba konkreetsetest isiksustest – ka sellest, kel on parem ülevaade materjalist ja selgem visioon.
Koos kino ja televisiooni levikuga on ka ooper muutunud üha visuaalsemaks kunstiks. Sellega kasvab tahes-tahtmata ka kunstniku osatähtsus lavastusmeeskonnas. Visuaalne efekt, mille publik saab, peab olema võrdne kuulduga.

Sinu roll „Thais’is”?
Mul oli kunstnikule ebaharilik võimalus teha kaasa osatäitjate valimise protsessis ning rääkida aktiivselt kaasa nii ooperi kui ka lavastaja valiku osas. Meie kolm peaosalist – Veronika Džhiojeva, Ilja Siltšukov ja Oliver Kuusik on rollidesse justkui valatud – tundub nagu oleks Massenet „Thaisi“ just neile kirjutanud.
Nende kolme tegelaskuju omavaheliste suhete ümber koondub maailm, mille kunstnik peab publikule nähtavaks tegema. Ta peab mängima suureks jooned, mis neis juba olemas on – võimendama need selliseks, et lavaruum ja saal sellest täidetud saaks.

„Thais“ annab kunstnikule palju laiema mänguruumi kui näiteks Puccini ooperid, mis on ajaliselt väga konkreetses raamistikus. Ärge valesti mõistke – ma armastan Puccinit – aga „Thais“ on minu jaoks abstraktsem ja huvitavam. Ma olen kunstnik ja tahan materjali interpreteerida, mitte illustreerida.

Kuidas sujub koostöö lavastusmeeskonnaga?
Võiks arvata, et kui kokku saavad inimesed kolmest eri põlvkonnast, siis tekib vaidlusi ennekõike maailmavaatelistes, põhimõttelistes küsimustes. Meil on vastupidi – üldistes küsimustes valitseb üksmeel, vaidlusi tekitavad pigem detailid.
Põhiline on see, et suudetakse üksteise ideedest vaimustuda – siis on lavastusmeeskond justkui kellavärk. Erkiga oleme me erinevate projektide raames koos töötanud juba 2003. aastast ja teame teineteise häid külgi ja nõrkusi paremini, Maiga alles õpime vastastikku tööstiili tundma.

Mulle on jäänud intervjuudest mulje, et teed oma tööd südamega. Mitte ainult armastusest kunstnikutöö, vaid üldse kogu teatri vastu. Teoreetiliselt – kas oleks võimalik, et kunagi prooviksid kätt ka lavastajana?
Naljaga pooleks – kui neid pagana näitlejaid ei oleks, siis võiks lavastada küll. Mind ei paelu veel töö näitlejaga, tema motiveerimine.
Olen näinud kõrvalt mitmeid lavastajaid ja selle töö keerukust. Kui Marko (Matvere - toim.) lavastab, on tal iga situatsiooni selgitamiseks võtta näide oma elust; Katri (Katri Aaslav-Tepandi - toim.) annab ülesandeid, mille tegelikust eesmärgist näitlejad tihti arugi ei saa, aga mis eksimatult toimivad; Linnar (Priimägi – toim.) kasutab virgutamistaktikat – kui tähelepanu hakkab hajuma, tõstab ta ühe trupiliikme peale häält ja kogu meeskond on jälle joonel jne.
Ma olen saanud koolis võimaluse pisut lavastajana kätt proovida ja ilma kogemuseta, ilma oma isikliku trikipagasita on see põrgulikult raske. Lavastajal ei ole niipalju isiklikku ruumi kui kunstnikul, tal ei ole võimalust mõtteid koguda – kõik peab toimuma kiiresti, kohe ja täiuslikult.
Samas on raskused selleks, et neid trotsida ja ainult tehes on võimalik õppida. Niiet, vastuseks küsimusele – teoreetiline võimalus on olemas.

Kui tihedalt näed end üldse tulevikus teatriga seotud olevat. Ütleme näiteks kümne aasta pärast?
Teater on väga oluline osa minu elust ja PromFest’i meeskonnaga oleme teinud ka väga kõrgelennulisi tulevikuplaane ooperižanri edendamiseks Eestis. Muidugi on unistusi ja ideid väga palju aga neist on veel vara rääkida. Kui kümne aasta pärast taas vestleme, on selge, kas läks õnneks...