Erki Pehk: "Teater on minu elu, muusikateater minu töö!"

Mariliis Saretok

Küsimustele muusikast, elust ja väärtus-hinnangutest vastab PromFesti kunstiline juht, Rahvusooper “Estonia” dirigent Erki Pehk

Sinu eredamad mälestused lapsepõlvest. Millised olid siis tulevikuunistused?
Lapsepõlv on tegelikult suhteliselt lai mõiste või siis aeg inimese elus... Lapsepõlves oli väga erinevaid soove-unistusi, lihtsaid ja täisvõimatuid. Mul oli enda arust väga pikk lapsepõlv ja tõttöelda pole ma märganudki millal ta otsa sai. Lapsepõlv oli kahtlemata väga ere tervikuna, raske on mingeid konkreetseid lugusid jutustada, sest juhtus ju nii palju!
Mälupiltide reas on märkidena sünnilinn Võru oma agullike hoovidega, Kubja mets ja Antsujärve suusahüppetornid koos motokrossidega, poistekoori kontsertreisid, vanaisa talu Põlvamaal ja isetehtud onnid metsades, koolid... aga ka Onu Remuse jutud, Karl Vaino käepigistus, esimene kord isaga restoranis, esimene purjusolek onu Pauli sünnipäeval, melodramaatilised india filmid kinos Avangard... ühesõnaga nõukogude lapse õnnelik lapsepõli!

Kirjelda enda teekonda muusikani
See oli suhteliselt "valutu". Kuna mu isa on muusik, siis polnud muusika õppimine minu jaoks mingi enneolematu asi. Tundus täiesti iseenesest mõistetav. Alles hiljem Võru muusikakoolis mõtlesin nii mõnigi kord, et huvitav, kas oleks võinud olla ka teisiti - et ma ei oleks muusikat õppima hakanudki? No sellised mõtted tulid pähe siis, kui klaveritundidesse ei viitsinud minna. Hiljem soovisid vanemad, et jätkaksin õpinguid Tartus, kuid juba tollal tundus mulle, et Tallinna koolis oleks märksa huvitavam. Nii läks ja 14-aastasena tulin Tallinna Muusikakeskooli. See muutis minu elu ning suhtumist muusikasse ja tulevikku pöördeliselt. Selles koolis tutvusin ma teiste muusikutega, noorte pürgivate ja kujunevate ning küpsete ja Suurte isiksustega! Siin hakkasin aru saama, mis tähendab elukutse ja mis võimalused mul elus olla saavad... Siin mõistsin, milleks mul annet on ja mil moel saan seda Muusika teenistusse rakendada.

Sa oled teinud eeskätt muusikale, mitte niivõrd oopereid. On muusikalid Sulle südameläheda-semad?
Ma ei ole enamasti teinud ühtki asja mis mulle ei meeldi. Töö mõttes. Töötan Rahvusooperis „Estonia” juba 12. hooaega ja olen seal juhatatanud etendusi üle 600 korra, nii oopereid, operette, balette kui ka muusikale. Kusjuures Estonias olen juhatanud vaid ühte muusikali - „Hallo, Dolly!”.

Linnahalli muusikalid on mind köitnud eelkõige vastutuse määra pärast. Vastutada ühe suure protsessi kunstilise tulemuse eest on väga suur väljakutse! Rahvusooperis ei ole just olnud palju etendusi (keskmiselt üks etendus hooajas), mille oleksin saanud muusikalise juhina välja tuua. Linnahallis pidi alguses (Kuningas ja mina, Linnupuur) mõtlema peaaegu kõige peale mis vähegi muusika tegemist mõjutasid - orkestri asetuse, prooviplaanide tõhususe, pillimängijate palkade ja isegi helitehnika kvaliteedi peale!

Nende teemadega tegelevad Estonias teised inimesed. Eks on ka muusikalide tootjad (Smithbridge Productions -toim.) arenenud ja seda muret on minul vähemaks jäänud, ent selliste muusikalide nagu Hüljatud, Vampiiride tants või Miss Saigon Eesti esiettekandeid teha on kahtlemata nauding! Olen teinud mida on pakutud. Jama ei ole pakutud ja sellepärast ei ole pidanud kunagi ka millestki ära ütlema. Žanrivalikud on olnud pigem tööpakkujate valikud, minul sellekohaseid eelistusi pole. Ju on muusikalide tootjad aktiivsemad tööpakkujad (naerab)! Kahtlemata pälvivad muusikalid tänu oma populaarsusele suuremat tähelepanu, mis omakorda annab võimaluse ka minu tööd just muusikalides rohkem märgata. Tasakaaluks olen ma ise juba seitse aastat organiseerinud ooperifestivali Pärnus ja ellu kutsunud projektipõhise orkestri millega mängida ka muud muusikat. Selge on eelkõige see - teater on minu elu, muusikateater minu töö!

Kes või mis mõjutab sinu valikuid?
Kindlasti nö tööandjad kui rääkida dirigeerimisest kui tööst. Elus püüan langetada valikuid võimalikult palju ise ehk siis lihtsamad valikud teen oma elukogemusele tuginedes, keerulisemate puhul võtan appi lähedaste ja autoriteetide arvamused. Üldjuhul ei häbene ma abi küsida. Arvan, et inimese julgus tunnistada oma nõutust või oskamatust aitab iseenesest juba kõvasti edasi sisemise selguse saamiseks. Teinekord pole vastust vajagi, küsides saavad asjad endale selgeks.

Mida kogenum inimene, seda enesekindlam. Mida enesekindlam, seda vähem mõjutatav oled oma valikutes. Püüan tekkinud valikud võimalikult täpselt visualiseerida nö läbi näha ja sõltuvalt valiku kaalukusest mitte lasta esmasel emotsioonil määrata. Muusikas tähendaks see lähtumist oma väljakujunenud maitsest (see on pidevas arengus ja muutub ilmselt küll surmani) ja kogemuslikust teadmisest, mis "töötab" ja mis mitte. Üldiselt ei viitsi ma süveneda teiste teooriatesse ja muusika tegemise põhjendustesse.

Olen ka kehv teiste elulugudes sirvija. Mul on oma arusaam ja ma ei lase seda ei "väljakujunenud traditsioonide" ega "teaduslikult tõestatud" põhimõtete austajate poolt häirida. Usun, et suudan luua oma muusikat ja see pakub ka kuulajatele alati midagi.

Millised on Sinu veel täitumata unistused? Mille poole püüdled?
Elukogenumad teavad omast käest, et mida rohkem teadmust, seda vähem utoopilisi unistusi. Eks omal ajal sai rohkem unistatud, nüüd tegelen pigem soovide elluviimisega.

Püüan mitte unistada ette, proovin romantilistel hetkedel lihtsalt uneleda. Konkreetsed soovid on asendumas üldisemate, vast globaalsemategagi. Püüdlen selle poole, et saaksin rahulolevalt oma tegevusele tagasi vaadata. Et poleks põhjust kahetseda olnut ja saaks tunda uhkust tehtu üle.

Millest ammutad uut jõudu eluks ja loominguks?
Loomingulisest tegevustest saan jõudu eluks ja ilusamad eluhetked rikastavad loomingut.

Kes on olnud Sinu suurimad eeskujud?
Olen tahtnud olla ise, selleks käin ringi silmad lahti ja ammutan tarkust teistelt, ka nende vigadest õppidest. Mul pole kunagi olnud kultuslikku objekti, kedagi, keda olen tahtnud idealiseerida, kellega ennast samastada ikka olen mõelnud, tahan olla hoopis teistsugune… mina ise. Võin pidada oma elu suurimaks õnneks seda, et mul on eluteel olnud väga palju häid ja Suuri inimesi.

Millised võiksid olla sinu elu olulisimad põhiväärtused, miks just need?
Põhiväärtus peaks olema või vähemalt võiks olla see, millest koosnevad kõik minu väärtushinnangud, see kes ma ise olen. Aga üritan leida esmapilgul need olulisimad.

Kodu koos armastatud inimesega - see on kindlustunne, raskete hetkede õlg millel ennast tühjaks nutta, koht kus saab 100% iseendaks jääda, ainus, mida saab kujundada oma käe järgi.

Kindlasti - õiglustunne - see on inimese globaalseim kohustus mitte niivõrd iseenda kuivõrd maailma ees milles ta ise elab, mida ta tarbib ja mida ta otseselt või kaudselt loob. Õiglustundeta pole õigustust elamiseks - oluline peaks olema loomine, mitte tarbimine. Seda ei tohiks sassi ajada võrdsustundega (naerab - kommunist ma ka ei ole!), aga ülekohus ja inimlike ehk nn kirjutamata reeglite eiramine ajavad mul vere keema!

Ja siis välistamatult - vabadus - see on inimese isiklikeim vajadus. Vabadus on sama oluline kui hapnik hingamiseks. Meist keegi pole kunagi täiesti vaba. Aga vabaduse poole püüdlemine õilistab kõik teod ja põhjendab valikud. Iga lõplik valik pärsib natuke meie vabadust, aga ilma vabaduseta pole ükski valik kunagi rahuldust pakkuv. See on omamoodi sulgunud ring, mis aga ilma uue hinguseta - püüdluseta - muutab elu mandumiseks ja mõttetuseks.

Sa oled tuntud inimene. Mida Sa arvad sellest, et sinu valikud mõjutavad suurt osa teisi inimesi? Kas tunned selle eest ka vastutust?
Tuntus on äärmiselt suhteline kvaliteet. On ju olemas tegelasi, kes on kuulsad millegi ebameeldivaga seoses. Enda tuntust on ka raske hinnata. Eeldame, et olen piisavalt tuntud, siis sel juhul sõltub see just nendest teistest inimestest endist, kas mingi minu mõte või tegu neile eeskuju pakub. Raske oleks tunda vastutust teiste inimeste valikute pärast, sõltub muidugi mida konkreetselt simas pidada. Pean üpriski normaalseks, et inimene on selline nagu ta on, teeb seda mida ta oskab ega mõtle sellele kuidas see teistele inimestele välja paistab. Arvan, et veiderdamine või enda pakkumine kellegi teisena - suurema, tähtsama, paremana, on varem või hiljem tagasilöök kõigile, ka "eeskujule" endale.

Olen olnud 7 aastat õpetaja. Sellises olukorras on vastutustunne muidugi täiesti paratamatu. Õpetajana määravad sinu valikud, maitse ja eluvaated väga palju noorte inimeste maailmas. Sellelaadsed kogemused on mul endal olemas. See on suur kuid lõpptulemusena väga tänuväärne tunne tajuda enda mõju kellegi arengus ja tema eluteel.

Räägi mõni vahva lugu, mis on sinuga laval/lava taga juhtunud.
Kord läksin dirigeerides nii hoogu, et "unustasin" kontrollida enda tegevust. Teisisõnu suhtusin oma töösse liigse emotsionaalsusega ega mõelnud enam partituuris märgitule. Ühesõnaga lõin kindalt ja veendunult orkestri "kinni" - tegin veendunud žesti ja orkester koos minuga lõpetas mängimise, kuigi muusika pidi jätkuma. Laval olnud artistid pidid aga just laulust üle minema tantsule. Kuna aga muusika ootamatult katkes, siis nad jäid väga tobedate nägudega ja veel totramates poosides nö "õhku rippuma". Paar hetke vahtisid virilalt publikusse ja siis jooksid lavalt minema. Orkester oli muidugi naerukrampides, publik loodetavasti arvas, et asi pidigi nii absurdne olema!

Mis on õnn ja mida see sinu jaoks tähendab? Mis teeb sind õnnelikuks?
Õnn on see mis teeb inimese õnnelikuks! Õnnelik olemine ongi õnn! Seega - ole see kes sa tegelikult oled, tee seda mida sa tegelikult tahad, siis oled ka õnnelik ja leiad õnne.Kõik tuleb enda seest ja mitte eales kellegi või millegi abiga.
Iga mees on oma õnne sepp - see ongi nii!